Ettemääratuse üks variante

Minu noorusajal elas kodukülas Assamallas ja naaberkülades ligikaudu 300 inimest. Meil olid olemas kool, kauplus, vallamaja, velskripunkt, rahvamaja, raamatukogu, meierei, kolhoosikontor, sidejaoskond. Praegusaegsete arusaamade kohaselt elasime nagu linnas – kõik hädavajalik käe-jala juures. Ja mis eriti hämmastav – riik suutis kõiki neid asutusi ülal pidada. Tänapäeval oleks niisugune maaelu sulaselge luksus, aga noil kaugetel aegadel oli see kõik täiesti loomulik ja igapäevane.

 Peavoolumeedia on juba veerand sajandit valetanud, kui halvasti elati nõukogude ajal. Milliste tunnuste järgi meie elu halb oli? Tööpuudust ei tuntud, põhiline tegevusala oli loomakasvatus. Loomi peeti suurel hulgal nii kolhoosis kui ka isiklikes lautades. Viiekümnendate aastate alguse vaesus taandus üsna kiiresti, kümnendi lõpuks ilmusid ka maakodudesse televiisorid nagu linnadeski.

 Kuuekümnendatel õppisin EPA-s, sain riigilt stipendiumi, mulle oli garanteeritud töökoht sovhoosis – kas selline oli halb elu? Kui läksin tööle, ostis ema omakasvatatud mullika müügist saadud raha eest mulle toatäie mööblit. Nii oluline oli loomakasvatus!

Olen töötanud neljas majandis (nende liitmise-lahutamise tõttu) ja kolm korda on minu perele töökoha poolt antud korter uhiuude majja. Palga üle pole põhjust olnud kurta. Kümme aastat kasvatasin kodus lapsi; elasime igati rahuloldavalt abikaasa palgast ja oma vähesest loomapidamisest. Kui noorim laps läks lasteaeda, asusin tööle Põdrangu sovhoosi raamatupidamises ja lootsin sel ametikohal pensioni välja teenida.

„Vabanemine“

Paraku saabus vabadus, mis tõi kaasa põllumajanduse hävitamise. Ma jäin viieks aastaks töötuks, enne kui pensionile pääsesin. Minu jaoks tähendas selline vabadus erakordselt kibedat kogemust.

 Kibeda kogemuse osaliseks said kõik loomakasvatajad. Ja veelgi hullem on asi praegusel ajal. Et kuidagigi ellu jääda, püüavad loomakasvatajad asendada piimakarja lihaveistega, aga see on kui tagasipöördumine kivikirve juurde. Lihalehm annab ühe vasika aastas, ja see on kogu tema toodang – ligi kümme tonni piima jääb saamata.

Piimal polevat turgu, kuigi pool maailma nälgib! Sellise absurdsuseni on Eesti välja jõudnud, elades „euroopalike väärtuste“ nõuete kohaselt. Nii lootusetus olukorras ei jää tõesti midagi muud üle, kui kõikides maailma hädades süüdistada Venemaad. Seda nii parempoolsed poliitikud kui ka peavoolumeedia teevadki lausa oma võimiste piiril.

 Hävitustöö loomakasvatuses toob kaasa uue tööpuuduselaine ja järjest rohkem eestlasi läheb Euroopa avarustesse leivaraha teenima. Nende poolt kodumaale toodust võtab riik 20% käibemaksuna endale, lisaks veel aktsiiside näol riigile makstava. Kui kaudseid makse saab veelgi tõsta, on meie võimurid väga rahul sellega, et Euroopas teenitud palgaraha Eestisse tuuakse.

Kõik on tasakaalus:

välismaised pangad viivad maksustamata kasumi Eestist välja ja meie inimesed toovad välismaal teenitud töötasu tagasi ning annetavad osa sellest maksudena oma vaesele riigile, kes oskab niivõrd ülitargalt majandada.

 Kõik on ilus ja toimib laitmatult, ainult et meie rahvastik kaob nagu sulalumi kevadel. Et mitte tühje sõnu teha, panen kirja – kooliõpilaste arv on viimase 17 aasta jooksul vähenenud 40%. Rahvastikukao põhjused, eriti maal, on ammuilma selgeks vaieldud, aga see asja ei muuda.

Immigratsioon – kahtlemata tähtis teema

Tegutsen väikestviisi vabatahtlikuna ja puutun seetõttu kokku immigrantidega Kosovost. Selle moslemiriigi tekitamine oli jänkide projekt, mida viis tule ja mõõga abil ellu NATO ning milleks võeti relvajõul ära osa Serbia territooriumist. NATO oli alustanud riikide tükeldamist. Eesti kiitis Euroopasse uue moslemiriigi tekitamise palavalt heaks, aga Ukraina tükeldamist ta miskipärast heaks ei kiida.

Mis sai Kosovo moslemitest, kellel on nüüd täielik vabadus ja oma riik? Nemad pudenesid mööda Euroopat laiali, sest Kosovos pole ei tööstust ega põllumajandust. Pärast ägedaid tapatalguid jäi 2-miljoniline rahvas lihtsalt nälga.

 Kui Eesti rahvas viiks jänkide õhutusel ellu oma ülekeeva sõjavaimustuse ja hakkaks sõdima Venemaaga, ootaks tedagi Kosovo moslemite saatus – s.t nälgajäämine ja naaberriikidest varjupaiga otsimine.

Sõjahüsteeria

on Eestis praegu nii kõikehaarav, et muud probleemid jäävad täielikult selle varju. Loomulikult läheb sellist arengukäiku vaja Reformierakonnal võimulpüsimiseks, sest miski muu teda enam ei päästa. Ning peavoolumeedia peabki järelejätmatult selgitama rahvale, et poolnäljas üles kasvanud noormeeste tahe kaitsta seda riiki, kes on nendesse suhtunud ülima põlgusega (vaesuses elab 65 000 last), on vankumatu. Meie sõdurid on valmis viimse veretilgani kaitsma vaesuse ja viletsuse kestmajäämist, Rootsi pankade kasumeid ja meie oma väikese jõukuritekihi mugavat elu.

 Peavoolumeedia suudab küll edukalt sõjahüsteeriat lõkkele puhuda, aga milliseid tulemusi see annab? Sama meedia on veerand sajandit ennastunustavalt võidelnud Keskerakonna ja Savisaare vastu, aga tulemused on loodetule täiesti vastupidised. Ent sõjahüsteeria õhutamise tagajärgi ei oska keegi ära arvata.

Jääb ainult loota, et Eesti rahva saatus ei oleks selline, nagu ennustab kõnekäänd: mis juhtub loomadega, juhtub varem või hiljem ka inimestega.

EEVI GEIDIK, pensionär Rakverest

[fotoallkiri]

Lehmad, olgu karjas või üksikuna, pole olnud üksnes piimaandjad, vaid ka Eestimaa elustajad.

Jaga |