Peaminister Ansipi teadmus tervishoiust on kasin

18. aprill 2007


Vastates Riigikogus opositsiooni tervishoiualastele küsimustele, näitas peaminister Andrus Ansip oma vähest valgustatust Eesti tervishoiu tegelikust olukorrast. Kuigi oli ette teada, et Reformierakonna juhtimisel tahetakse riigis järjest enam läbi viia maksulise tervishoiu poliitikat, jätkavad keskerakondlased ka opositsioonis olles võitlust sellise tervishoiusüsteemi eest, mis pakuks lahendusi enamikule rahvast. Kesknädal esitab lühendatult Ansipi ja rahvasaadikute dialoogi.
(Allikas: Riigikogu stenogramm 11. aprillist)

Marika Tuus (Keskerakond): Minu küsimus puudutab koalitsioonilepingu tervishoiu-osa, kus on muu hulgas öeldud, et kavas on tagada ravikindlustuseta inimeste juurdepääs perearstile ehk esmatasandi arstiabile ja et tervishoiuteenuse hinnad viiakse kulupõhiseks.
Läinud aasta detsembris hääletas Riigikogu sotsiaalmaksu seaduse muutmise poolt, mis andis ravikindlustuse alates jaanuarist kõikidele töötutele. Keda teie siin silmas peate? Kulupõhiste hindade metoodika mudel kinnitati 2005. aasta 15. septembril ministri määrusega. Miks see praegu koalitsioonilepingus uuesti, seega topelt on?

Andrus Ansip (peaminister): Ligipääs perearsti juurde tuleb tagada absoluutselt kõigile, ka nendele, kellel ei ole senini seda ligipääsu olemas. On muidugi hea, et töötutele on praegu tagatud ligipääs, kuid mitte kõik inimesed, kes ei oma tervisekindlustust, ei ole kas töötajad või töötud. Seega me kavatseme kõigile inimestele, kes vajavad arstiabi, tagada ligipääsu perearstile.
Kulupõhised hinnad on protsess. Kulupõhised hinnad tuleb kehtestada, ja ma ei saa küll olla nõus väitega, et need oleksid meil praegu juba kehtivad ja et kogu haigekassasüsteem toimetabki vastavalt kehtivatele kulupõhistele hindadele.

Tuus: Jah, kulupõhiste hindade puhul viitasin just juba vastu võetud määrusele. Aga küsiksin veel tervishoiu kohta. Koalitsioonilepingus on öeldud, et valitsusliit vaatab läbi töövõimetuselehtede väljamaksmise senise praktika. Kas see dubleerib teie üht vana, n-ö kuue aasta tagust kolmikliidu plaani, mis tänu Siiri Oviirile ja tollasele uuele koalitsioonile peatati, et töövõimetuslehtede esimesi päevi ei hakatagi enam hüvitama? Esimest päeva ei hüvitata juba praegu. Sama plaan oli kavas ka ju teie juhitud üle-eelmisel valitsusel, kuid valitsuse vahetudes ja Keskerakonna koalitsiooni tulekuga see õnneks peatati. Miks te ei taha kaasata hüvitise maksmisse tööandjaid? Praegune plaan, kui see läheks ellu nii, nagu ta siis kavandatud oli, tõstaks meie inimeste omaosalust tervishoius veelgi, kuigi see on juba niigi väga kõrge ja Euroopa üks suuremaid.

Ansip: Ei, valitsusliidu programmis ei ole poolt sõna sellest, et on välistatud tööandjate kaasamine töövõimetushüvitise maksmisse. Mina enda jaoks pean seda üheks täiesti reaalselt rakendatavaks võimaluseks, aga loomulikult ei tohi suurendada tööandja maksekoormust. See põhimõtteliselt tähendaks, et 13% ei oleks enam 13%, juhul kui seda teed minna, et tööandjad hakkavad ka töövõimetushüvitisi maksma, vaid ta on sel juhul kindlasti väiksem.
Me teame, et on olemas probleem. Töövõimetushüvitiste summa kasvab märksa kiiremini kui kasvavad palgad, ja kindlasti ei saa seda pidada päris normaalseks. Ma ei ole nõus teie väitega, et Eestis on omaosalus võrreldes muude riikidega suur; pigem on vastupidi. Mis puudutab töövõimetushüvitisi, siis meie omaosalus, võrreldes Euroopa teiste riikidega, on üks pisemaid. Neid riike, kus makstakse töövõimetushüvitisena 100% palgast, on Euroopas ainult üks, minu mälu järgi. Neid, kus makstakse 80%, on ainult kaks. Ülejäänud riikides igal pool makstakse märksa vähem, näiteks minu kolleeg, Soome peaminister saab töövõimetushüvitisena vaid 25% oma palgast. Täpselt sama kehtib ka nende päevade kohta, mille eest hüvitist ei maksta. Enamikus riikides on see periood märksa pikem kui Eestis.

Tuus: Ma ikkagi meenutaksin, et enamikus Euroopa riikides aitab just nimelt tööandja esimesi töövõimetuspäevi kompenseerida. Taanis näiteks kaks nädalat, Soomes üheksa päeva, Poolas 33 päeva, Hollandis koos kombinatsioonidega koguni 52 nädalat, Suurbritannias 28 päeva ja ka Leedus ja Lätis. See on ka loogiline, sest tööandja tagab ju ka töötingimused ja tööandja peaks olema huvitatud ka profülaktilistest läbivaatustest. Teised riigid on siiski sellest aru saanud, ja ma ütleksin ka, et meie omaosalus on praegu ligi 25%; Euroopas on inimeste omaosalus keskmiselt kuskil 10–15%.

Heimar Lenk (Keskerakond): Kas ma sain õigesti aru, et edaspidi on kõigil juurdepääs perearstile? Kas ka õnnetutel prügikastiinimestel ja asotsiaalidel? Istuvad nad siis meiega kõrvuti seal järjekorras perearsti ukse taga? Mina muidugi väga austan neid inimesi ja mul on hea meel, kui nad saaksid perearsti juurde. Kas läheb nii?

Ansip: Jah, nii oleme meie mõelnud küll. Ei ole mitte mingisugust ratsionaalset iva selles, et me koormame oma kiirabi sellega, et me veame ravikindlustuseta isikuid arsti juurde autoga. On igati loogiline, kui need inimesed, kes nagunii kiirabiteenust kasutades sinna arsti juurde lõppude lõpuks pääsevad, pääseksid maksumaksja jaoks sinna siiski märksa odavamalt, perearst nad võtaks vastu ja riik selle eest ka maksaks. Selline kava meil tõesti on. Aga need teie poolt nimetatud prügikastiinimesed on mõnel juhul ka töötud, aga mitte valdavalt.

Jaak Aab (Keskerakond): Ma tuleksin ikkagi veel kord selle kulupõhise metoodika juurde. Kuna ta siia on sellisena kirjutatud, oli kirjutatud ka peaaegu täpselt samasugusena eelmisesse koalitsioonilepingusse, ja kuna tõesti selle kulupõhise hinnametoodika alused on kokku lepitud 2005. aastal erinevate huvigruppide poolt – selles osalesid haigekassa, Haiglate Liit, erialaseltsid, Arstide Liit, kutseühingud, ametiühingud –, siis jääb mulle ka natuke arusaamatuks: kas plaanis on kokkulepitud aluseid kardinaalselt muuta mingi tervishoiuteenuse või tervishoiuteenuse osutaja kasuks?

Ansip: Mingeid kardinaalseid muutusi ei ole kavas, kuid nagu hea küsija isegi ministriametist teab, on hindade kulupõhiseks muutmine protsess. Sellele järgnev protsess, mis vältimatult peab toimuma, on üleminek diagnoosipõhistele hindadele. Sellised mõtted on olnud valitsusliidul taas, kui valitsusliidu programmi koostati.

Aab: Võin kinnitada, et kõik kindlustamata isikud on ka praegu perearsti nimistus kirjas. Probleem on pigem selles, mis saab kindlustamata isikust edasi. Ka need, kes on tööta, on seal kirjas. Praegused seadused ei võimalda kindlustamata isikul pääseda edasi eriarstiabi vastuvõtule, kui seda näiteks ei maksa kinni keegi teine, kohalik omavalitsus jne, jne. Kas siiski siin on peetud silmas, et kindlustamata isik, kes ei ole töötaja või ei ole ka töötu, pääseb edasi ka eriarstiabi teenuse juurde?

Ansip: Sõltub ulatusest, mis mahus seda abi vajatakse. Praegune praktika on selline, et väga mitmed kohalikud omavalitsused on haaranud initsiatiivi ja maksavad kinni ravikindluseta isikute ravimise, nende visiidid perearsti juurde ja teatud juhtudel ka edaspidi vajaliku eriarstiabi. On heale küsijale minu vastusetagi selge, et Eestis ei saa olla olukorda, kus mõni isik jääb ilma arstiabita pelgalt seetõttu, et tal puudub ravikindlustuskaart.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)