Kas ajalugu kordubki farsina?

Ei meie noored riigijuhid ega Obama kõnekirjutaja pole ilmselt lugenud lähiajaloo IX klassi õpiku lk 111, kus on kirjas: „Teherani konverentsil 1943. a. lõpul USA ja Suurbritannia ei olnud vastu Stalini nõudmisele tunnustada NSVL 1941. a. piirides. Eestile, Lätile ja Leedule tähendas see sakslaste väljatõrjumise järel taas Moskva võimu alla sattumist.“ Unustati Atlandi harta ja Stalin sai oma MRP-mõjusfääri alad tagasi. 1975. a. Helsingis 35 riigi Euroopa julgeoleku- ja koostöönõupidamisel kinnitasid nii Brežnev kui ka Ford oma allkirjaga veelkord Euroopa piiride puutumatust: seega defacto ka Eesti kuulumist NSV Liitu. See kõik aga ei takistanud USA presidentidel kärarikkaid „ikestatud rahvaste kampaaniaid“ korraldamast, sest külma sõja koldes pidi propagandatuli ikka leegitsema.

 Üliriik USA

Ei teeks paha ka Eesti Entsüklopeedia 15. köidet lehitseda. Siin on mustvalgel kirjas, et 2006. a. seisuga paiknesid USA väed 35 välisriigis ja USA on ainus riik, kes on suuteline pidama suuremõõdulist sõda väljaspool oma territooriumi. Millise järjenumbri all meie siis neid kostile võtame? Saatuse irooniana saime ainult 20 aastat enam-vähem rahuliku taeva all elada. Minu teada on „kurjuse impeeriumi“ õigusjärglasel sõjaväebaase ainult kahes välisriigis – enne Krimmi annekteerimist Sevastoopoli mereväebaas Ukrainas ja väiksem väekontingent Armeenias. Mäletan nõukaaja poliittunde, kui Maa poolkerade kaardilt näidati meile USA baaside rõngast NSV Liidu ümber. Nüüd on see rõngas siis veel võimsam ja Venemaa väiksem.

Sellessamas targas raamatus on ka kirjas USA sõjalised operatsioonid välisriikides – peale Teist maailmasõda oli neid 2006. a seisuga olnud 46! Minu arust on need arvud mõtlemapanevad ja masendavad.

REET ÕUNAS, pensionär Tootsist, Pärnumaa

Jaga |