Kelle õlgadele langeb müügimaks?

Vägikaikavedamine

Eikellegi poolt allkirjastatud avaldus avaldati järgmisel päeval pärast linnavalitsuse pressikonverentsi, kus tutvustati 2011. aasta eelarve projekti. Kiirustades tehtud avaldus sisaldab mitmeid vasturääkivusi.

Tuletan meelde, et vägikaikavedu all-linna ja Toompea vahel algas Tallinnas pärast seda, kui riik vähendas üksikisiku tulumaksu seda osa, mis laekub kohalikele omavalitsustele. Loomulikult pidid kohalikud omavalitsused leidma viise, kuidas täita tekkinud eelarveauku. On ju just kriisiajal eriti vajalik abi sotsiaalselt vähemkindlustatud elanikele. Huvitav on see, et ajal, kui kogu riigis tõsteti aktsiise ning suurendati käibemaksu, polnud Eesti Kaupmeeste Liidust midagi kuulda.

Kohalike omavalitsuste seadus nimetab kohalikule omavalitsusele kehtestamiseks lubatud maksude seas ka müügimaksu. Tallinna linnavõimu tegevus on olnud täiesti seaduslik ning mitte asjata ei keeldunud õiguskantsler vastu võtmast Eesti Kaupmeeste Liidu  avaldust.

Mis puutub aga eelarve kiirustades vastuvõtmisesse, siis tuleva  aasta märksõnadeks on euro kasutuselevõtt ning asjaolu, et Tallinnast saab Euroopa kultuuripealinn. See nõuab olemasolevate ressursside õigeaegset jagamist ning selguse toomist sellesse, milliseid projekte on linn suuteline finantseerima. Lepingud välispartneritega tuleb sõlmida juba praegu. Nüüd, kui eelarveprojekt on saadetud linnavolikokku, arutatakse seda kõikides fraktsioonides ja  alatistes komisjonides ning see läbib ka kolm lugemist „suures saalis". Aastaeelarvete vastuvõtmist lihtsustab see, et Tallinnas  kinnitatakse eelarvestrateegia mitmeks aastaks ette. Kehtiv Tallinna eelarvestrateegia aastateks 2011-2014 võeti linnavolikogu poolt vastu juunikuus. Põhimõtteliselt näeb see ette 2011. aasta finantseerimist käesoleva aasta tasemel.

Kasumiahnust võib ohjeldada

Kelle õlgadele peaks langema üheprotsendise müügimaksu koorem? Kauplemisega tegelejad teavad, et paljudele kaupadele müügimaks ei laiene. Samuti ei pea maksu kehtestamine kindlasti kaasa tooma kauba kallinemist. Mingitel juhtudel võib müüja teha seda oma kasumi arvelt. Võrreldes samade kaupade hindu erinevates kauplustes ja erinevatel turgudel näeme, et hinnad erinevad kohati 10-20 protsenti, mõnes kohas rohkemgi.

Toon ühe näite isiklikust kogemusest. Paar aastat tagasi kirjutasin ühe raamatu. Osa tiraažist andsin müüki kahele suurele poekette omavale ettevõttele. Raamatu hinnale lisasid nad peaaegu 200 krooni, müügikate oli 58 protsenti. Teised müüjad provintsist ei olnud nii ahned ning teenisid igalt raamatult umbes 15 protsenti. Huvitav oli see, et kõik raamatud müüdi maha, ning rohkem teenisid need kauplused, mis arvestasid tarbija võimalustega ega tõstnud asjatult hinda. Kas müüjale on probleemiks maksta selle kauba eest 1 protsent müügimaksu, kauba hinda tõstmata? Ülaltoodud näitest näeme, et tihti on kasulikum müüa odavamalt ning teenida käibelt.

Lõpetuseks tahaksin märkida, et riik ei peaks asjatult sekkuma kohalike omavalitsuste tegevusse, piirama nende eelarvelisi vahendeid ning initsieerima kiirustavaid seadusemuudatusi, lähtudes poliitilisest konjunktuurist. Tallinnas elab peaaegu kolmandik Eesti elanikkonnast. Kui pealinnas lähevad asjad hästi, on ka riigil rohkem võimalusi kriisist väärikalt väljuda.

LEONID MIHHAILOV, Tallinna Kaupmeeste Seltsi juhatuse liige, Tallinna linnavolikogu liige

Jaga |