Aeg rääkida eestlastest küüditajatest!

 Küüditatute arvestustoimikuid, julgeolekuministeeriumi töötajate ja tunnistajate ülekuulamisel antud ütlusi ning julgeolekuministeeriumi dokumentatsiooni analüüsinud Kahar kinnitas, et kohalikke elanikke küüditamisele kuuluvate määramisele ei kaasatud.

Ometi kirjutas 8. märtsi 2002. aasta SL/Õhtuleht, et näiteks endise Eesti kaitseväe juhataja, praegu IRL-i kuuluva Riigikogu liikme Tarmo Kõutsi Pihtla valla külanõukogu esimehest isa Voldemar Kõuts ja Valjala külanõukogu sekretärist ema Loviise Kõuts võtsid osa 1949. aasta märtsiküüditamisest Saaremaal. Ajaleht märkis, et otsesed arhiividokumendid Kõutside osalemise kohta küll puuduvad, kuid et sel ajal oli elus veel mitu kõike hästi mäletavat tunnistajat.

Järgnevalt avaldame küüditamisteemalise väljavõtte Inno ja Irja blogist (24.03.2009), kus Irja kirjutab:

Küüditamise aastapäeval on moekas sõimata venelasi. Aga vaja on rääkida ka eestlastest, kes kibelesid kaasmaalasi külmale maale saatma. Olen sest korduvalt kirjutanud, aga ütlen veelkord: minu vanaema küüditamist organiseeris Võrumaal mitte venelane, vaid puhas eestlane nimega Hans Vedler. Vanaema ei viidud ära, sest üks vene ohvitser astus tema kaitseks välja. Ja vestluses Maksimiga selgus, et tema vanaema päästis jällegi ära üks SS-ohvitser. Nii et maailm ei ole nii must-valge, kui arvame, palju on halle toone.

Meile on vihjatud, et Mart Kadastiku isa oli küüditaja. Massimeediasse ei jõua see info loomulikult kunagi, sest Mart Kadastik kontrollib enamikku eesti meediat, aga mõtlemapanev on see siiski. Kui palju on meie praeguste otsustajate, poliitikute ja mõjuvõimsate ärimeeste vanemate, vanavanemate seas küüditajaid? Ja kas ei ole Reformierakonna paanilise ja paranoilise veneviha põhjuseks just see, et nad põlvnevad küüditajatest? Sest lihtne on kõik venelase kaela lükata. Aljoša tegi! Kuigi enda vanaema ja vanaisa olid juba varahommikul küüditamiskontori ukse taga, et kaasmaalaste peale koputada.

Bäckman ajab muidugi pada, et küüditamine oli inimeste sõja jalust päästmine. Sama soojaga võiks öelda, et juutide tapmine koonduslaagrites oli nende päästmine elumurede eest. Jabur. Aga just sellest ja just praegu võiks alata diskussioon, kes ikkagi olid küüditajad ning kui palju oli nende seas eestlasi, meie enda kaasmaalasi, meie enda vanaemasid ja vanaisasid. Tunnistame seda endale ja saame rahvana puhtaks.

Sest venelane võis ju küll tulla ja meie maa üle võtta, aga ilma eestlastest kaasajooksikute-pealekaebajate abita poleks suudetud nii suurt arvu inimesi ära küüditada. Ma ei usu, et ainus eestlasest küüditaja oli vaene vana Arnold Meri, nõuka-kangelane, kellest üritatakse teha küüditamise frankensteini. Võib-olla oli tema veel üks süütumaid. Kus on Võrumaa, kus Virumaa eestlastest küüditajad? Kaevame nad välja. Ja anname au neile vene ohvitseridele, aljošadele, kes tulid kaasmaalaste vihavaenu alla sattunud eestlastele appi.
Samuti võiks lõppude lõpuks mõista hukka Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri ning nimetada neid mehi õigete nimedega – diktaatorid. Et saada rahvana vabaks, tuleb meil tunnistada ka seda, mida orjarahvana ehk ei tahaks: nimelt, seda esimest iseseisvat Eesti Wabariiki kestis vaid aastani 1934, mil Päts ja Laidoner usurpeerisid võimu ning kehtestasid diktatuuri. Sellest aastast alates ei olnud Eesti enam demokraatlik riik. Ja need ülalnimetatud diktaatorid leppisid kokku naaberriigi diktaatori Staliniga, korjasid rahvalt relvad käest ja andsid riigi venelastele üle. Päts ja Laidoner olid riigireeturid, kõige põlastusväärsemad inimesed Eesti riigi ajaloos, sest nende argpükslus ja ahnus (lootus ise pukki jääda) tekitasid meie rahvale sedavõrd tõsiseid hingelisi kannatusi, et me põeme neid seniajani.

Ega venelane ei ole loll. Ta saab aru, et narr on rääkida okupatsioonist, kui venelastele tehti väravad lahti ja ei antud käsku vastu hakata. Mis need mõned partisanisõdurid, leegionilt mundrid ja relvad saanud eesti mehed ikka tähendasid, nemad oli ju natsid – peamine on see, et Eesti ametlik seisukoht oli: baasid tuleb sisse lasta. Meil on nende vastu ometigi üks argument, peame vaid julgema seda kasutada: nimelt, kuna Päts oli diktaator ning valitses mittelegitiimselt, siis polnud ka tema otsused legitiimsed. Ergo: legitiimne polnud ka tema kokkulepe generalissimus Staliniga Eestisse vene baasid sisse lasta, mis viis Nõukogude Liiduga liitumiseni. Aeg on hakata rääkima ka ajaloost nii, nagu ta õigupoolest oli.

-o-

Jaga |