Ülekohus vabas Eestis

HELLE KALDA, Eesti Üürnike Liidu esimees:

1999. aastal sai minust Eesti Üürnike Liidu esimees. Pean tunnistama, et tookord olin meie tegevuse ja tulemuste suhtes optimistlikum kui täna. Hoolimata hingevalust oma kodu kaotamise pärast ja vaatamata tuhandete saatusekaaslaste küsimusele "Milles mina olen süüdi, et minult võeti kodu?" pole ma üheski instantsis saanud vastust. Vastust ju polnudki - lihtsalt ajalugu oleks kui kordunud.

Kõik ei ole seaduse ees võrdsed

1941. ja 1949. aastal küüditas Nõukogude okupatsioonirežiim Eestist Siberisse ja teistesse piirkondadesse ca 30 000 inimest. Alates 1956. aastast lubati küüditatutel Eestisse tagasi tulla, kuid nende vara tagastamine sai võimalikuks alles pärast Eesti taasiseseisvumist...

Ülekohus ei seisa kotis, ütleb vanasõna. Seda uskusin 13 aastat tagasi minagi ning minuga koos kümned tuhanded inimesed Eestimaal, kellele kauaoodatud vaba Eesti kinkis - kodutuse. Kas keegi oskas toona arvata, et 2009. aastal loeme raamatut "Kaotatud kodud" ja 2012. aastal raamatut "Lõhutud elud" - ning et need ei räägi mitte meie vanemate või vanavanemate keerulisest saatusest, vaid meist endist? Mitte võõrriigi terrorist Eesti inimeste üle, vaid meie oma, Eesti Vabariigi poliitikast?

Omandireformi aluste seadus võeti vastu 13. juunil 1991, ning seal on kõik need aastad ilutsenud paragrahv, mis ütleb: Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.

Ometi on mure tekitatud ülekohtu pärast olnud juba aastaid paljude eestlaste pärisosa.

Omandireformis tehti kolm eriti jämedat viga:

* pärijateringi laiendamine;

* omandi tagastamine välismaal elavatele inimestele, sealhulgas Saksamaale ümberasunud ja järelümberasunud sakslastele;

* poole sajandi jooksul tehtud investeeringute ärakinkimine.

Neile asjaoludele on sundüürnikud juhtinud valitsejate ja avalikkuse tähelepanu algusest peale, juba 1994. aastast. Millal, kuidas ja kes suunas omandireformi elluviimise teele, kus see läks vastuollu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga? Sellele teele suunas meid Riigikogu VII koosseis, kes võttis 1993. aastal 44 poolthäälega - 22 isamaalast, 7 mõõdukat (tänased sotsid), 6 ERSP-last jmt - vastu eluruumide erastamise seaduse. See seadus annab kõigile üürnikele nende poolt seaduslikul alusel kasutatavate eluruumide erastamise õiguse ja ostueesõiguse.

Kuid niisuguste õigusvastaselt võõrandatud eluruumide puhul, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus, loodi kuni tagastamisküsimuse lahendamiseni eeldused nende majade elanike põhiseaduslike õiguste rikkumiseks.

Eesti Vabariigi põhiseaduses on kirjas: Õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega (§ 11). Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida... varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu (§ 12). Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest (§ 13). Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele (§ 25).

Teame neid sätteid peast. Kuid tänases Eestis rikutakse neid kõiki jätkuvalt. Kas meil on tegemist õigusriigiga?

Okupatsioon meis enestes?

Restitutsiooni korral oleks Eestis taastatud 1940. aastal kehtinud tsiviliseeritud euroopalikud omandiõiguse normid, kus nõudeõigus omandile kaob 10 aastaga, kui vara on osutunud mahajäetuks, kui omanik pole vara eest hoolitsenud või on loobunud selle kasutamisest.

See loomulikult rahva varade ärastajatele ei sobinud.

Nõudeõiguse aegumisel võtab tsiviilõigus arvesse loodusjõudude ja seaduste toimet ning inimtöö väärtustloovat olemust. Pelk okupatsiooni nentimine ei muuda olematuks loodusjõudude toimet ega 1940. aastal varade osas kehtinud nõude- ja pärimisseadusi.

Omandireform tõi Eestis kaasa uusrepresseerimise ehk represseeritute vara heausksete omandajate ning tagastatud elamutes elavate üürnike huvide kahjustamise. Vähe sellest - mida aeg edasi, seda rohkem sai selgeks, et riigil, s.t valitsusel, on üsna ükskõik, mis saab neist inimestest, kes jäid kunagise omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamisel peavarjuta.

Omandireformi puudutava seadusloome käivitumisel 1990. aastate alguses ei osatud ehk ette näha, millist mõju üks või teine õigusakt praktikas kaasa toob ja milliseks võib kujuneda nende õigusaktide koosmõju. Paljud saadikud, kes hääletasid omandireformi õigusaktide poolt, tegid seda heas usus, et seisavad omandireformi eest kõige paremal viisil. Tulemus on aga see, et täna kuulume Euroopa ebavõrdsemate riikide hulka, ja seniseid arenguid vaadates paistab, et ebavõrdsus pole kuhugi kadumas.

Omandireformi idee oli varalisi erisusi vähendada, anda võimalikult paljudele Eesti inimestele oma kodu näol baas, kust saada stardipositsioon toimetulekuks turumajanduses, taastada omandiõigus, panna alus keskklassi tekkele. Algselt kavandatud eesmärgi asemel suutis omandireform rikastada üksnes kitsast elanikkonnakihti, tõi kaasa hulga ebavõrdsust, kodu kaotamist, inimestelt varaliste õiguste äravõtmist ja otsest inimõiguste rikkumist.

Kodude äravõtmisega tekitatud ülekohus on põhjustanud inimeste võõrdumise Eesti riigist.

See on ainulaadne terves maailmas. Ei ole teada ühtegi juhtu, kus omandireformiga või mõne analoogset eesmärki täitva reformiga oleks süütutele inimestele rahu ajal tehtud nii räiget ülekohut kui Eestis. Meie riigi kogemus väärib maailmale tutvustamist kui äärmuslik inimsusevastane majandusmudel.

Miks arvavad meie riigiisad, et mingi osa ühiskonnast peabki kannatama, laskma tuua end ohvriks teiste heaolule ja hüvangule? Kas meie ühiskond tõesti leiab, et kümneid tuhandeid peresid, sealhulgas lapsi ja vanureid, peabki alandama ning et see peabki nii jääma?

On see okupatsioon meis enestes?

Omandireform nagu pikaleveninud sõda

Omandireform on väldanud üle 20 aasta. Selle aja jooksul on Eestis olnud kuued parlamendi- ja viied presidendivalimised, kuued kohalike omavalitsuste ning kahed Euroopa Parlamendi valimised. Tundub, et mingil müstilisel moel oleme osanud juba 20 aastat valida endale niisugused rahvateenrid, kes rahva peale sülitavad.

Eesti Üürnike Liidule on need aastad olnud nagu pikaleveninud sõda.

16. aprillil 1994 sai Pärnus Peeter Tedre juhtimisel alguse Eesti üürnike liikumine. Seda võib pidada Eesti Üürnike Liidu sünnipäevaks.

Üürnikeühendusega on minu pere olnud seotud alates 1995. aastast, sest ka meilt võttis omandireform kodu.

Enne mind olid Eesti Üürnike Liidu eesotsas Avo Üprus, Aino Runge, Enno Selirand, Peeter Tedre ja Feja Räim. Tänan neid kõiki südamest. Neist igaühe panusel ja tehtud tööl on hindamatu väärtus. Eesti Üürnike Liidu tegevusse on paljud inimesed panustanud oma aega, energiat ja tervist. Meie töö tulemusel on valminud sadu muudatusettepanekuid seadustesse ja alamatesse õigusaktidesse, rääkimata tuhandete inimeste nõustamisest.

Mul on kibe ja kurb mõelda, et terve selle 18 aasta jooksul ei ole ükski meie inimestest leidnud tunnustamist riiklikul tasandil, ka mitte kohalike omavalitsuste poolt. Mul on häbi meie riigimeeste pärast - oma inimeste ja kogu eesti rahva ees.

Eesti Üürnike Liidu esimehena on mul 13 aasta jooksul tulnud seda kõike rääkida lugematuid kordi. Meie ühendus on selle aja jooksul kogunud süsteemselt informatsiooni, milliste probleemidega on inimesed omandireformi käigus kokku puutunud. See on mahukas andmebaas, mille kasutamine annab võimalusi reformi valukohti leevendada igal konkreetsel juhul. Me saame selle baasil kontrollida, et arengukava ja seadusandluses välja pakutavad meetmed lahendaksid kõigi riikliku ülekohtu all kannatanud inimeste mured.

Omandireformi vigade parandamisel ja selle reformi kiirel lõpuleviimisel ei tohiks täna teha enam uusi vigu, meil on viimane aeg kontsentreeruda lahendustele. Kui anda omandireformi lõpuleviimiseks veel 20 aastat, siis hakkab riikliku ülekohtu all kannatajate seas tegema lõplikku tööd looduslik valik...

Tegelikult see juba toimub. Kui me oma võitlust alustasime, tegutsesid üürnike ühendused kõigis meie suuremates keskustes: Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Kuressaares, Võrus jne. Tänaseks oleme jäänud kahekesi - mina ja Peeter Tedre. Muide, me kumbki pole saanud oma kaotatud kodu eest Eesti riigilt ei kompensatsiooni, ei uut elamist, ei midagi. Ausalt öeldes - ega ootagi! Kui kaua jaksab kodanik loota ja oodata õiglust riigilt, kes arvestab temaga ainult siis, kui valijahääli loetakse?

Sundüürnike eestvõitlejad nii parlamendis kui ka üürnike kohapealsetes alaliitudes on kahe aastakümne jooksul näidanud, et Eestis ON VÕIMALIK aus poliitika ja ideaalide järgimine. Me oleme seisnud terve Eesti riigi eest, kaitstes nõrgemaid.

Kas ühiskond, mis seda hinnata ei oska, on vaba riigi väärikas ühiskond arenenud Euroopas? Ma söandan selles kahelda.

Eesti Üürnike Liidu esimehena rõhutan:  omandireformile tuleb leida õigustloov lõpp nii ruttu kui võimalik. Kui me ei heasta omandireformi tekitatud ebaõiglust, siis pole meil riigina võimalik tulla toime ka rahvusvaheliste väljakutsetega.

Toimetuselt: Helle Kalda esines samasisuliste seisukohtadega 24. aprillil omandireformi konverentsil Tallinnas.

Jaga |