Seitsme venna koolitee (III osa)

 Räägime maast, mida meie, eestlased, kõik vähem või rohkem arvame tundvat. See on meile kõigile väga lähedane maa. Minule on ta nagu teine kodumaa. Olen aastaid sellel maal elanud ja töötanud, ta risti-põiki läbi sõitnud, sadade inimestega tuttavaks ja sõbraks saanud. Saunas käinud ja jõulusid veetnud, nende lähedasi matnud ja laste laulatustel käinud. Selle maa rahvusloom on karu, rahvuspuu – kask, rahvuslill – piibeleht, rahvuskivi – graniit. Selle maa hümni oskame nagu oma. See on pindalalt üks Euroopa suurimaid maid. Kui pealinnas peetakse suviselt jaanipäeva, võib veel jää katta Inari järve…

Pikk on olnud tee aegade hallist hämarusest tänasesse päeva. Tuhat aastat tagasi pani rooma ajaloolane Tacitus kirja esimesed read selle maa elanikest. Ta kirjutas: „Soomlased on puhta metsikud, ilmatu vaesed: ei ole relvi, hobuseid, nende toiduks on rohi, kehakatteks – nahk, asemeks – maa. Kogu lootus on nooltel, mille otsad tehakse raua puudusel luust. Jaht toidab mehi ja naisi, kes alati saadavad mehi ja nõuavad omale osa saagist. Lastel ei ole teist pelgupaika halva ilma ja metsloomade eest, kui okstest tehtud onnid. Siia tulevad noorukid ja vanurid. Nad peavad seda seisundit paremaks, kui harida põldu, ehitada maja, väriseda oma varanduse pärast, kadestada võõraid. Kartmata inimesi ja jumalaid, on nad saavutanud raskesti saavutatava: nad ei soovi midagi…“

Nõnda siis kirjutas Tacitus tuhat aastat tagasi.

Selle maa aluseks on olnud mets. „Oleme metsarahvas, meie maa seisab puujalal“ – nõnda kõnelevad soomlased. Ka täna annab mets suurema osa kõigist ekspordituludest. Puust võib meisterdada jalgratta, võib keeta tselluloosi ja teha paberit, ehitada maju ja valmistada kaunist mööblit. Ainult ühte ei tee soomlane kunagi – ta ei vea välja toormetsa, ta toob seda sisse. Kuigi maa metsavarud on tohutud.

Seitse venda tulid pärast köstrikoolis aabitsa tuupimist metsast välja, panid valged särgid selga ja lipsud ette ning hakkasid elektroonikat, telereid ja mobiiltelefone tegema, arvutinuppe klõbistama. Selgus huvitav tõsiasi. Maailm tahtis ikka üha rohkem paberit – ja seda ta pidi saama. Kõige muu uue ja jalustrabava kõrval.

Öeldakse, et soomlased on liiga tuimtõsised, ei mõista huumorit. Ei see pea paika! Soomlastel on imeline huumor, mis sageli on vürtsitatud sädeleva eneseirooniaga. Annaks taevaisa meile sellist eneseirooniat!

Küll aga on ehk üks joon, mis meid ühendab. Meile on hirmus tähtis, mis teised meist arvavad. Suurtele rahvastele pole see tähtis. Kirjutabki tuntud kirjanik Erno Paasilinna, et soomlased on ainuke rahvas maailmas, kus kadedus võidab kiima.

See maa on suur maa. Selle maa põues on kulda ja malmi, meres ja järvedes kala ning maa peal inimesed, kellele see maa on kodu. Ainuke maailmas. Kes tööd teeb, sellele ta annab leiba. Põdrakasvatajale Inaris ning linnainimesele Helsingis – linnas, mis rajati kunagise Padise kloostri maadele. See linn on nii lähedal, et üle lahe lausa silmaga püütav. Ja kui kunagise jõuka kaupmehe majal, praeguse presidendilossi katusel lehvib lipp, on president kodus. Ja riigis kõik korras – nagu soomlased ütlevad.

Möödunud sajandi algul varjasid end Helsingi lähistel tsaari sandarmite  ja kasakate eest nii eesti kirjanik Friedebert Tuglas kui ka vene kirjanik Maksim Gorki. Viimane kirjutas oma pelgupaigast naisele: „Kogu maa on nagu iidne muinasjutt – tugev, kaunis, üllatavalt omapärane… Suurepärane, demokraatlik maa. Mitte kusagil ei näe sellise selgusega, ei tunneta sellise veenva jõuga inimhinge suurust, aruka töö kõikevõitvat võimsust.

Soomlased – vähese jutuga sihikindlad inimesed oskasid mõne aastakümne jooksul luua kõik, mida vajab kultuurne riik, mille üle inimene võib uhkust tunda – teaduse, kunsti, tööstuse.

Mitte kusagil mujal ei tekkinud kultuur raskemates tingimustes kui siin. Näib, et sellel vaesel maal pole kohta kaunitele lilledele, et hallide kaljude keskel kurbliku taeva all ei saa õide puhkeda inimhing ega tema tahe võita looduse vastupanu.

Kuid inimene võitis. Tema võimas tahe lihvis vaese kivise maa, ja meie planeeti kaunistavas kroonis on Soome üks säravamaid pärle.“

Ja veel üks arvamus soomlaste endi suust. President Kekkonen kirjutas paarkümmend aastat tagasi kirjavastuse ühele Rovaniemi koduperenaisele ja tõi seal ära luuletaja Jorma Etto 12-realise luuletuse pealkirjaga „Soomlane on selline“. Kekkonen lõpetab kirja lausega: „Siin on nüüd küll öeldud vist kõik, mida seekord soomlasest võiks öelda.“

Palusin Ellen Niidul tõlkida see luuletus eesti keelde. Siin see on:

Soomlane on selline,

kes vastab kui ei küsita

ja küsib kui ei vastata

ega vasta kui küsitakse.

Selline, kes eksib teelt,

hüüab ja hõikab kaldal

ja vastaskaldalt hõikab vastu teine samasugune.

Mets kaigub ja kajab, hongad humisevad.

Sellisel soomlasel on alati olemas sõber,

Ei ole ta iialgi üksi.

Ja see sõber on samuti soomlane

Ning soomlasi ei lahuta soomlasest miski.

Kui ainult surm ja politsei.

ENN ANUPÕLD, ajakirjanik

Jaga |