Skandaal või nõiajaht?

Ma ei ole seltskonnaelu tegelane ja mul puudub kogemus meediaga suhtlemisel. Äsja tegin oma elus olulise otsuse vastu võtta uus väljakutse ja proovida end kehtestada avalikus teenistuses. Mis puutub minu endistesse töökohtadesse, siis siin pole midagi varjata. Kinnitan veel kord, et Blueray Invest tegeles laevade opereerimise ja laevade ostu-müügiga. Olin Blueray Investis juhatuses, kuna viisin ellu laevanduse alast projekti. Praegu on laevandusprojekt lõpetatud ja  ettevõte likvideerimisel. Mulle on arusaamatu, miks just minult nõutakse seletusi mu endise tööandja omandisuhete kohta. Kuna see ei puutu mitte kuidagi minu tänastesse tööülesannetesse, siis ei pea ma vajalikuks neid ka kommenteerida. Sama käib ka „Savisaare laenu" kohta. Mina isiklikult ei ole kuidagi seotud firmaga Bravotex ja mul ei ole mingit seost „Äripäevas" „avalikustatud" 2,7 mln krooni laenuga Edgar Savisaarele; sellepärast ma ei saa seda teemat kommenteerida. Blueray Investil võib olla sama omanik, aga need on erineva tegevusalaga firmad. Täiesti arusaadav, et omanik ei pea alluvatele aru andma oma tegevuse kohta.

Lausa üleriigiline skandaal!

Nüüd „lisatasu küsimus", mis puhuti „Äripäevas" üles kuni üleriigilise skandaali tasemeni. Olen uuel ametikohal alles oktoobri algusest. Varem viibis minu eelkäija päris kaua haiguslehel; aprillist saadik puudus ka juhataja asetäitja. Seetõttu toimus Keskkonnaameti juhtimine asendamise alusel. Alates 3. maist töötas Relo Ligi ameti juhataja asetäitjana, täites samal ajal ka keskkonnakorralduse osakonna juhataja kohustusi. Täiendavalt pidi ta septembris täitma ka ameti juhataja kohuseid.

Vastavalt avaliku teenistuse seaduse § 64 lõikele 6 makstakse puuduvat ametnikku asendavale ametnikule, vabastamata teda oma ülesannete täitmisest, lisaks tema enda palgale lisatasu kuni puuduva ametniku ametipalga ulatuses proportsionaalselt temale pandud puuduva ametniku ülesannete hulgale.

Sisuliselt täitis minu praegune asetäitja 4 kuud lisaks enda ametikohale veel teise ametikoha ülesandeid ja ühe kuu lausa kolme ametikoha järgseid ülesandeid. Seadusega ette nähtud ja käskkirjas märgitud lisatasu on väiksem kui palgafondi ökonoomia, mis on tekkinud täitmata töökohtade tõttu. Tunnistan, et ilmselt oleks olnud vaja käskkirja seletavas osas tuua rohkem põhjendusi, kuid me andsime neid "Äripäeva" reporterile täiendavalt. Kahjuks jäid need aga tagaplaanile. Samal ajal võimendati isiklike suhete tähtsust, unustades vajaduse täita seadust.

„Äripäev" üritab teha peksupoissi

Minu arvates on äärmiselt meelevaldne ja mulle ka solvav seostada minu tööleasumist Tallinna Keskkonnaameti juhataja kohale minu erakondliku kuuluvuse või isiklike tutvustega. Viimasel ajal rünnatakse meedias pidevalt inimesi ainult sellepärast, et nad kas kuuluvad või astuvad Keskerakonda. Viimane näide on Tõnu Trubetsky. See tuletab meelde hullumeelse USA senaatori McCarthy „nõiajahti" möödunud sajandi 50-ndate alguses. Astusin erakonda oma veendumuste ja poliitiliste vaadete järgi. Olin, olen ja ilmselt ka jään erakonna lihtliikmeks. Keskerakond on üks suuremaid erakondi Eestis. See juba eeldab, et selle erakonna liikmeid võid leida igal pool. Osalesin Keskkonnaameti juhataja avalikul konkursil samadel tingimustel nagu teised kandidaadid ja mu saatuse otsustas hindamiskomisjon. Tallinn on suhteliselt väike linn ja kõik tunnevad üksteist. Võin öelda, et mingil moel mõjutas minu otsust osaleda konkursil ka see, et tunnen inimesi Keskkonnaametist.

„Äripäev" püüab iga hinnaga teha minust järjekordset peksupoissi, asetades kahtluse alla mu pädevuse juhtida Keskkonnaametit, kuigi töötan siin alles pool kuud ja praegu toimub loomulik sisseelamisperiood. Praegu tutvun lähemalt inimestega ja elan oma töösse sisse. Arvestades „Äripäeva" kustumatut huvi minu tegevuse vastu, luban ametisoleku esimese saja päeva möödumisel tutvustada ajalehe lugejaid oma ideedega Keskkonnaameti töö efektiivsuse tõstmisel, mille eest olen toimetusele juba praegu ette tänulik.

OTTO POPEL, Tallinna Keskkonnaameti juhataja

Toimetuselt: „Äripäev" seda selgitavat vastulauset ei avaldanud, mistõttu  kirjutis ilmus nüüd, väikese hilinemisega, „Kesknädalas".

Jaga |