Nädala juubilar ANNE MAASIK 65

Valisin loo sissejuhatuseks psühholoogiliselt jõulisemad read „Rändaja õhtulaulust“:

Ma kõnnin hallil lõpmata teel

kesk nurmi täis valmivat vilja

ma kõnnin ja kõnnin otsata teel

ju lapsena teesid armastas meel

teed laulavad õhtu hilja

Küllap enamikule inimestest on see laul meelde jäänud 1983. aastal valminud Kalju Kiisa mängufilmist „Nipernaadi“, kus mõtestati lahti Tõnu Kargi kehastatud Toomas Nipernaadi romantilisi ja omamoodi lüüriliselt koomilisi rännakuid mööda Eestimaad.

„Kaalep [mõeldud on Ain Kaalepit] tõstis esile suurepärast murdekeelt ja muusikalist kujundust, meenutagem ka, et just siit sai alguse Anne Maasiku esitatud kuulus „Rändaja õhtulaul“,“ kirjutab Aivar Kull raamatus „Lembit Eelmäe“. Jutt on Ernst Enno ja Uku Masingu loomingul põhinevast Jaan Toominga lavastusest „Veli Joonatan“, kus „Rändaja õhtulaul“ kõlas lõpulauluna. Noor näitleja Anne Maasik sai „Veli Joonatanis“ osatäitmise eest Teatriühingu ergutuspreemia. Ta tegi sellele lavastusele ka muusikalise kujunduse, samuti nagu Toominga lavastusele „Polonees 1945“ –„Tuha ja teemanti“ alusel.

Toominga lavastustes A. H. Tammsaare romaanide „Põrgupõhja uus Vanapagan“ ning „Tõde ja õigus“ ainetel mängis Anne Maasik vastavalt Jürka ja Juula tütart Maiat ja Krõõta. Jürkat ja Vargamäe Andrest kehastas üks kõigi aegade kuulsamaid vanemuislasi Lembit Eelmäe. Tema ja Eesti teatrilavade kuninganna Herta Elviste poeg Andrus Eelmäe mängib „Põrgupõhjas“ Kaval-Antsu poega Noor-Antsu, kelle hoolimatuse ja vastutustunde puudumise tõttu Maia hukkub.

 „Ma mäletan Anne Maasikut ajast, mil ta tegeles teatris rekvisiitidega. Oma töös oli ta väga tubli ja kohusetundlik. Siis hakkas ta aga õppima Jaan Toominga stuudios. Juba „Põrgupõhja uue Vanapagana“ proovides sai selgeks, et esimene sõna, mida Anne kohta öelda võiks, on vaimsus. Maia oli väga sisukalt ja meeldejäävalt tehtud roll,“ rääkis Andrus Eelmäe siinkirjutajale. „Kui seostada näitlejat ja lavastajat, siis Anne Maasik oli puhtalt Jaan Toominga näitleja,“ ütles ta.

Andrus Eelmäega tegime juttu ka Anne Maasikust kui lauljast. „Anne laulud on olnud kõik väga sügavad, hingeminevad. „Rändaja õhtulaul“ on ju täiesti legend, laul, mida kuuldes tõusevad ihukarvad püsti. Selle lauluga on ta jäädvustanud end Eesti kultuurilukku. Tema häälel on tohutu mõjuga sugestiivsus. Viimati kuulsin Anne Maasikut aasta või paar tagasi Pärnus hansapäevadel,“ meenutas nüüd vabakutseline näitleja Eelmäe (kes praegu on muide tuntud kirikuõpetajana Kanal2 seriaalis „Naabriplika“).

Lapsepõlvesõbranna Anu Mägi on ajakirjanduses avaldanud mõtte, et kui Anne ei oleks ka elu jooksul muud teinud, kui ainult selle ühe laulu laulnud, poleks ta elu ilmaasjata elatud.

Maasikut on kutsutud ka eesti folgi emaks. Tema lemmikpillideks on kannel ja käsitrumm. Olgu lisatud, et „Rändaja õhtulaulu“ on laulnud ka ansambel „Kosmikud“ koos ansambliga „Laine“ konkursil „Eesti laul“, et Eurovisioonile pääseda.

4. septembril 1951 Jõhvis sündinud ja seal keskkooli lõpetanud Anne Maasiku tee näitlejaks kulges romantiliselt, keerukalt ja seiklusrikkalt. Oma kodukülas Ida-Virumaal Konjus käisid Anne Maasik ja Anu Mägi teineteisele ja endale luulekavadega esinemas. Meelisautoriteks olid ikka Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Johnny B. Isotamm ja Ernst Enno.

(Tänane Konju tuletab ennekõike meelde poliitikust põllumeest Martin Repinskit ja tema kitsefarmi. Naljaga pooleks – Repinski võiks katsetada, milline mõju võiks olla Maasiku lauludel tema äri edasisele õitsengule.)

Panso kooli – Konservatooriumi lavakunstikateedrisse sissesaamine Maasikul ebaõnnestus. Mõne aja töötas ta Voka lasteaias ja üritas Viljandi Kultuurharidustöö Koolis õppida rahvamaja näitejuhiks. Vaadates 1971. aastal Evald Hermaküla lavastust „Sina, kes sa saad kõrvakiile“, jõudis Maasik selgusele, et ta siiski kuulub professionaalse teatri juurde.

„Vanemuises“ olles palus ta end võtta Benno Mikkali juhendatud luuleringi, külastas süvenenult kõiki Jaan Toominga ja Evald Hermaküla lavastusi. Nii jõudis ta Toominga õppestuudiosse. Tartusse sissekirjutuse ja ühikakoha saamiseks astus ta Leen Kullmani nimelisse kutsekeskkooli, juuksuriõpingud jäid aga lühikeseks. Teatud maitset võib tal aga selles valdkonnas olla, sest on hästi meelde jäänud oma pikkade ürgeestlaslike juustega.

Kaugetele aegadele tagasi vaadates on Anne Maasik Vikerraadio folgiteemalises saates ise öelnud: „Ma ei mäleta, kelleks tahtsin saada. Ma lihtsalt olin. Soovisin saada puhtamaks ja paremaks.“

 Näitlejana „Vanemuises“ töötas juubilar aastatel 1974–1989. Aastail 1985–1988 oli ta „Vanemuise“ draamastuudio hääleseadja ja lauluõpetaja, 1989–2000 töötas Tartu Lasteteatris muinasjutu- ja folkloorilavastuste lavastajana. Ta tõi lavale ka Muumitrolli-lood. 2005. aastast on Anne Maasik seotud Tartu Katoliku Hariduskeskuse lasteaiaga, kus töötab rühmaõpetajana.

 Anne Maasik mängis Liisa Piiri 1979. aastal valminud ja kõrge tunnustuse saanud Olav Neulandi mängufilmis „Tuulte pesa“. „Filmi oli planeeritud stseen, kus Anne pidi olema eevaülikonnas. Anne keeldus, ja nii jäi, selleks kaadriks võeti dublant. Selline käitumine ongi Annele omane. Ta ei blufi, ta ei tee vigureid,“ meenutas ühes ajaleheusutluses näitleja Evald Aavik.

Filmis „Laanetaguse suvi“ (lavastaja ja operaator Rein Maran) kehastas Maasik metsavaht Jürka naist Annet. Ta on teinud muusikalise kujunduse ka Marani loodusfilmidele, näiteks „Tavalisele rästikule“.

 Eks Maasik ole ise omamoodi metsausku. Kogudusse kuuluvuse järgi on ta küll katoliiklane. Ühest ajaleheusutlusest selgub, et teda tõmbasid kirikusse pühalikkus ja hardus, kuid jumalateenistuste külastamist ta prioriteetseks ei pea. „Tunnen, et pean minema metsa. Ega see ole kehvem pühapaik,“ arvab ta ise.

 Kaheksakümnendate alul sündisid Anne Maasikul kaksikud Hannes ja Liisa. Erivajadustega poja emana leidis ta tee Maarja külasse, kus hakkas oma võimeid ja empaatiat rakendama muusikaterapeudina.

Küllap võib Anne Maasiku laule nautida veel kontsertidel nii saalides kui ka vabas õhus, samuti on tema looming jõudnud mitmele heliplaadile. Esimene neist – „Rännak lauluvainule“ – tuli välja 1980. aastal Jüri Lina eestvedamisel Stockholmis. See oli Annele endalegi üllatuseks. Ja selgitusi tuli jagada ka Nõukogude julgeolekutöötajatele.

Mõni aasta tagasi ilmus sama plaat CD-na tänases Eestis. Viimane Maasiku lauludega CD (2013) kannab pealkirja „Kas siis selle maa keel“.

Taasiseseisvunud Eestis pole Anne Maasik riiklikku tunnustust saanud. Ehk pälvib ta selle tulevaselt presidendilt?

 JAAN LUKAS

Jaga |