Vabadus eluks, vabadus surmaks?

Ka siis, kui usk on ammu kadunud,

jääb Eesti luterlikuks maaks (vrdl J. Lahe, PM 27.07), sest protestandi usk on privaatne ega vaja kirikut vahendajaks. Erasmus Rotterdamist (1491-1531) märkas, et iga inimest valitseb kõigis tema avalikes ja isiklikes toimingutes rahajumal Pluuto, kelle heakskiitmisel toimub maailmas üldse kõik. Sealjuures oli ta veendunud, et inimesele jääb vabadus valida (Diatribes e Arutlus tahtevabadusest, 1524).

Saksa humanisti silmis olid inimesed mass (pleebs), isegi rämps (vulgus), kuid neid saavat hariduse ja kasvatuse, eeskätt tööga, palju parandada. Kõige väärtuslikumad jõuavad Jumala abiga eneseteostuse ülimate tippudeni (Kristliku sõjamehe relv, 1501). Martin Luther kirjutas Erasmuse Diatribesele vastuseks oma peateose „Orjastatud tahtest“ (1525), mille keskse väite järgi allub tahe kas kuradile või Jumalale ega ole iialgi vaba. Iga inimese hinges on miski, mis ihkab Jumalat hävitada ja seetõttu soovib n-ö vaba tahe üksnes pattu, kurja ja surma. Oma hinge päästmiseks ei saa keegi vähimatki teha, hea tuleb üksnes Jumala armust.

Lutheri vaimumaailm on ülimalt kaootiline ja ebaloogiline, täis absurdseid paradokse, nagu seda on usk ja elu ise. Selles on aga ka väga sügav tarkus. Meile on valimistel 20 aastat müüdud õhulosse, viimati osteti hääli egoistlike pisilubadustega, kuigi Mart Laari reformidest peale on Eesti rahva põhiprobleem väljasuremises, sündimata on veerand miljonit last (vt PM 3.08). Järelikult on elu reeglid äärmiselt valesti valitud. Meie andestamatu võlg on liiga napp panustamine inimkapitali. See on ihnsuse võit elu üle.

Südametunnistuse

vabaduse andis meie kultuurile Luther, kelle arvates peab see vaba olema. Hoolitsus kaasinimese eest on ristiusus (Mt. 25) ja islamis („Ma jäin haigeks..“) igaviku määrajaks. Eestlane on inimesena väga meeldiv, aga ühiskond on kõlbmatu. Kui sotsiaalsed garantiid on ebapiisavad, on konkurentsi tingimustes inimene inimesele hunt. Ausamatele ja nõrgematele eluõigust ei anta.

Ameerika seriaal „Kiirabihaigla“ näitab maailma kõige kallimat ja arenenud riikidest kõige halvemat arstiabisüsteemi. Inglise idülliline „Maakonnahaigla“ meenutab aga rohkem nõukogude aega, kui abivajaja sai kohe arsti juurde, sest iga inimese elul oli väärtus. Isegi Margaret Thatcher suurendas tervishoiukulusid.

Kui koos suutsime Rahvarinde juhtimisel tõusta loomalikust kohastumisest maailma  muutmiseni, siis individualistidena peame leppima elukalliduse rekordilise tõusu, elektrihinna peatse tiigrihüppe ja kümnete tuhandete laste nälgusega. Erandlikuna maailmas rahvas toetab seda poliitikat. President T. H. Ilves asetas aastapäevakõnes rõhu elu kvaliteedile, mõistmata oma parempoolses piiratuses, miks see võis enamusel olla nõukogude ajal isegi kõrgem. Siis oli elul tugev sotsiaalne mõõde ehk sotsiaalne kapital.

J. Galbraighti elukvaliteedi mõiste asetab rõhu materiaalselt elult väärtustele, nagu sõltuksid need inimesest. Elukvaliteedi probleemi uurimine läänes tõi kohe esile ühiskonna kõige valulisemad ja võikamad küljed. Nõukogude ajal peeti tööd rohkem aus kui protestantide poolt, inimene oli oma elu peremees. Praegu on ta tihti õigusteta orja staatuses, kes oma tööelus peab varjama ja salgama nagu koonduslaagri vang.

Keskerakonda on kõigele vaatamata alati iseloomustanud elementaarne inimlikkus sõnas ja teos. Mõnel jätab KE midagi hinge kriipima, teisi ajab ta lihtsalt marru.  Rahvarinde äratatud südametunnistuse vaigistamiseks tuleb see tappa ja Edgar Savisaar selle kehastusena maa sisse tampida. Tuuli Koch oma raamatus suurmehest ei oska märgata juhuslikkuse ja pindmise taga tema võitlust rahva allesjäämise ja elamisväärse elu eest. Enamikule inimestest piisab pseudoväärtustest; noored unistavad „ilusast elust“. Paraku on parempoolsed liiga palju rahast kulutanud kaubatootmiseks, et kaunid unistused teoks saaksid.

Vanu aegu taastada

tahtsid kõik usupuhastajad. ERSP lubas, et „Eesti tuleb tagasi“. Isamaaliit mängis Eesti Wabariiki. Max Weber märkas alles 400 aastat pärast Lutherit, et sündinud oli hoopis „kapitalismi vaim“, mis soodustas uue ühiskonna sündi. Tekkis uus inimene uue usu ja uue eetikaga. Loodus minetas pühaduse, mis andis hoogu loodusteaduste arengule ja keskkonna röövmajandamisele.

Protestantide kombest valida koguduse juhtfiguure sündis demokraatia. Piibli uurimine nõudis lugemisoskust ja arendas mõistust. Ka meil Eestis hakkas 20 aastat tagasi tekkima midagi täiesti uut, kuid mitte elujõulist. See Eesti ja eestlus, mida ka läbi kõige rängemate aegade hoiti kasvõi „igapäevaste praktikate“ (nagu Michel de Certeau neid mõistab) abil, on praeguseks hävinud pea täielikult. Alles on mõned kestad.

Tänu Rahvarindele puhkes eestlus veel enne oma lõppu kõige kaunimasse õide. M. Laari poolt liigselt „avatud ühiskonnas“ keset postmodernset Euroopat ei saanukski minna paljut teisiti. Me andsime rahale peaaegu täieliku võimu rahva üle, kuigi Rahvarinne ja Keskerakond on teinud Eesti ühiskonna kaitseks kõik, mis suutsid. Meie põhieksituseks on fanaatiline monetarism, mis teeb rikkad vaeste arvel rikkamaks juba üksnes sotsiaalsfääri pisendamise arvel.

Pole selge, miks kaotajad selle mängu reeglid omaks võtsid. Mujal maailmas suudavad nad oma huve kaitsta. Monetarism võib hukutada kogu kapitalismi, olles turufundamentalism. Omapäi jäetud turud lakkavad toimimast, saame teada Nobeli majanduspreemia laureaadi Joseph E. Stiglitzi raamatust „Vaba langemine“. Kontrollimatu turg sünnitas ka võlakriisi ja tuleviku arvel elamise; riigi ülesanne olnuks inimesi tagasi hoida. Kommunism oli riigifundamentalism. Õige on turu ja valitsuse rolli tasakaal (Stiglitz), milles sotsiaaldemokraadid ja KE pole kunagi kahelnud.

Juba Aristoteles sai aru, et maailmaruum on lõplik, ahnus lõputu. See võidab mõistuse, mida Luther sõimas „saatana hooraks“. Silmakirjalikud oponendid nimetavad KE ausust ja realismi küüniliseks. Maailm oli varisere täis juba Erasmuse ajal.

Usupuhastusele tagas kindla edu reformatsioon

kui kiriku maade ja varade, sh väärismetallide röövimine. Laulva revolutsiooni järel algas riigi ja rahva varade, sh Venemaalt värviliste metallide armutu riisumine ja ärastamine. Kirikule oli Eesti alal enne reformatsiooni kuulunud kogu maast kolmandik, kloostrid olid nagu kolhoosid, mis andsid tööd, leiba, arstiabi jne, sageli ka tasuta kultuuri ja vaimuharidust. Samuti toetasid nad hädalisi. See muudab keskaja mentaliteedi tänapäeva inimesele romantiliseks.

Reformaatorid aga andsid kiriku omandi valitsejatele ja suurnikele, kes tootmise tõhustamiseks ajasid talupojad nende maadelt ära ja ärastasid ühismaad (kogukonnamaad). Kodutuid töötuid peksti piitsaga, kõrvetati tulise rauga või poodi üles. Neist enamik suri nälga, väike osa leidis rakenduse manufaktuurides, kus palgast piisas vaid nälgimiseks.

Siis tekkis südametunnistuse kalestamiseks arusaam, et igaüks on oma õnne sepp ja vastutab individuaalselt oma elu eest. Reformaatorid allutasid kiriku poliitiliselt riigile ja nõudsid üksikisikult eetilis-religioosset käitumist koos range allumisega ülemustele ja võimudele.

Kirikul kadus võimalus rahva kaitsmiseks ja ta muutus parempoolseks; Eestis „härraskirikuks“, nagu Ado Grenzstein väljendus. Rahvas sai hakata muutma oma elu elamisväärseks läbi ametiühingute ja sotsiaalsete liikumiste kaudu. Meie majandusgurude arutlustes puudub inimene oma vajadustega või nähakse neis suisa takistust.

Kas selline ühiskond on jätkusuutlik? Igaüks elab oma elu, lapsed ei austa oma vanemaid, pered ei püsi koos, naabreid ei märgata ja kodumaa on seal, kus on hea.

On oluline teha

selget vahet Rahvarindel eesotsas Savisaarega, kes tõid Eestile iseseisvuse ja vabaduse, ning enamlastel-kelamlastel, kes tõid äärmusliku ja ebainimliku kapitalismi. Jäiga monetarismi järgi elades pole keegi senikaua vastu pidanud ja selle rakendamine toob nii moraalse kui materiaalse krahhi. Viga on põhimõtteline, tee väär.

Mõlemal KE uueks juhiks pürgijal, Savisaarel ja Jüri Ratasel, on hinge peal rahva püsima jäämine. Meil viidi neoliberalism ellu väga puhtal kujul, mis on seetõttu teadusele tohutu väärtusega. Eestil jääb veel üle loobuda show off’ist (enda näitamine tegelikust paremana) ja oma eksimusi maailma hirmuks ja hoiatuseks eksponeerima asuda. Oma üleelatud kannatusi ja katastroofe oleme ikka osanud kalliks pidada ja lakkamatult meenutada (Wimberg, EPL 18.07). Võidumonument on väga hauatähise moodi.

AKEN1 : Meie andestamatu võlg on liiga napp panustamine inimkapitali. See on ihnsuse võit elu üle.

AKEN2: Eestlane on inimesena väga meeldiv, aga ühiskond on kõlbmatu. Kui sotsiaalsed garantiid on ebapiisavad, on konkurentsi tingimustes inimene inimesele hunt.

AKEN 3 Rahvarinde äratatud südametunnistuse vaigistamiseks tuleb see tappa ja Edgar Savisaar selle kehastusena maa sisse tampida.

AKEN 4 Juba Aristoteles sai aru, et maailmaruum on lõplik, ahnus lõputu. See võidab mõistuse, mida Luther sõimas „saatana hooraks“.

Jaga |