Kas saame poliitiliseks rahvaks?

Ants Metsla,      27. juuni 2007


Eestlased pole ajaloos murdunud, aga on pidanud painduma. Eesti ellu on kuulunud kintsukaapimine – see mõiste on tulnud sellest, et sageli nõudsid mõisahärrad – talupoeg, eriti veel kui ta oli millegi vastu eksinud, pidi härraga rääkides põlvili olema ja isanda reisi silitama. See vaim on jäänud paljudesse tänini.

Et eestlased ei saanud XIX sajandil sisuliselt osa võtta riigi valitsemisest, ei läinud riik neile absoluutselt korda. Lisaks arvamusele „Mõisa köis, las lohiseb" kujunes üldiseks seisukoht „Jumal kõrgel, keiser kaugel". Sellise mentaliteediga tulime XX sajandisse. Aga üsna ootamatult avanes meile võimalus luua oma riik. Saime sellega hiilgavalt hakkama. Muidugi andsime oma esimese riigi ära liigkergelt, sest arvasime, et ikka veel on orjaaeg ja et meist ei sõltu miski.

Nüüd, teisel katsel peaksime olema targemad. Meil on jälle hiilgavaid poliitikuid, aga ikka pole poliitikat kui riigijuhtimiskunsti.

Kui meie uued isandad mängivad jälle mõisahärrasid, siis see pole kõige suurem mure – las mängivad. Aga kui oleme ikka edasi orjarahvas – vaat see on mure!

Meie noored on heitnud endalt „matsi põhja", tahavad saada kultuurrahvaks, häbenevad oma rahvust, ei tahagi mäletada oma ajalugu. Jah, see kõik on globaliseErumine, võimalik rahvaste ühtesulamine. Aga iseendaks jääda on ikka kõige parem. Meil, väikerahval, on nüüd eriti unikaalne võimalus - võimalus ellu jääda.

Meie välispoliitika on ju üldjoontes õige, aga võiksime olla vähem tõredad, kasvõi idanaabri suhtes. Ja sisepoliitikatki peaksime kõvasti parendama — selleks tuleb jaburatest valimisloosungitest ja neid üllitanud parteidest valida kõige mõistlikum. Näiteks selline, kes ütleb, et elamiseks on vaja elementaarset raha meile kõigile.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)