Sotsid kahe heinakuhja vahel

AGU UUDELEPP,      11. oktoober 2006


Eestis on praegu täpselt üks erakond, mille nahas ei sooviks mingil juhul olla. Paradoksaalsel kombel on selleks Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kuigi pealtnäha on nende seis päikeselisem kui kõigil teistel kokku.

Särav võit 2004. aasta Euroopa Parlamendi valimistel, edu hiljutistel presidendivalimistel. Nende endine esimees on Kadriorus ja 2007. aastal ollakse tõenäoliselt kaalukeeleks uue valitsuse moodustamisel. Just selle kaalukeele-rolli pärast ma neid ei kadestagi.
Ühel pool on Rahvaliit ja Keskerakond, inimest väärtustavad erakonnad. Kahe erakonna koostööleping kehtib ja selle tühistamine ei ole kummalgi plaanis. Ei saagi olla, sest lepingus sätestatud pikaajalised eesmärgid on Eesti riigi arenguks ja rahva heaolu tagamiseks üliolulised. Kõigi poliitikute südameasi peaks olema tagada Eesti ühtlane areng, et inimestel oleks võimalik väärikalt elada sõltumata east ja elukohast. Rahvaliidu ja Keskerakonna leping lähtub arusaamast, et riik on loodud inimeste jaoks, mitte aga inimesed ei sünni riigi jaoks, ning majandus on vaid heaolu tagamise vahend.

Inimene tuleb alles pärast majandust

Teisel pool on erakonnad, kelle jaoks majandus on ülim eesmärk ning kes inimesi käsitavad kui tööjõudu ja lisaväärtuse loojaid. Lähtutakse põhimõttest „Aita ennast ise, siis aitab sind ka riik" ehk teisisõnu: kellel on, sellele antakse juurde, kellel pole, sellelt kooritakse viimast. Pensionitõusu nimetavad need poliitjõud mõttetuseks, sest pensionärid enam lisaväärtust ei loo. Politseinike ja päästeametnike sissetulekud jätavad neid samuti külmaks, sest valimiste kontekstis on tegemist liiga väikese sihtgrupiga.
Tööjõud on nende erakondade eestvedamisel maksustatud ülikõrgelt, kuid ettevõtlus ja kapital on sisuliselt maksuvabad. Asi on jõudnud niikaugele, et ettevõtete juhid endale enam naljalt palka ei maksagi, sest dividendid on maksuvabad ja suured summad saab seetõttu kätte nii, et riigile ei pea sentigi loovutama. See omakorda tähendab, et ühiskonna ees vastutust ei kanta, kuid riigil on seeläbi keeruline inimeste ees oma kohustusi täita.
Rahvaliidu ja Keskerakonna kokkulepe tekitab rahaerakondadele suuri probleeme ning seda koostööd kardetakse paaniliselt. Rahvaliidul on üle Eesti kõige tugevam maakonnaühenduste organisatsioon ja Keskerakond on linnades väga tugev. Seda tõestasid ka presidendivalimised. Kui eeldada, et riigikogulaste hääled jagunesid valimiskogus samuti, kui parlamendis olnud hääletusvoorudel, siis saab selgeks, et maaomavalitsuste esindajate hulgas Arnold Rüütel võitis.

Räägime asjast

Nüüd on "paremerakondadel" hirm, et Rahvaliidu ja Keskerakonna koostöös võib esimest korda pärast Eesti iseseisvuse taastamist võimule saada tsentris ja sellest veidi vasakul olev valitsus. „Paremerakondade" plaanidesse ei mahu see kuidagi, sest see tähendaks kogu nende retoorika kokkukukkumist ja muudaks neil tuleviku häguseks.
Praegu on Eestis veel väga palju inimesi, kes ekslikult usuvad, et ainus võimalus majanduskasvu tagamiseks on lähtuda üliliberaalsest maailmavaatest ja et selle paradigma revideerimine viib majanduskrahhini. Teiste Euroopa riikide kogemus näitab, et tsentristlikud ja vasakpoolsed valitsused suudavad samuti tagada majanduskasvu. Erinevus on selles, et majanduskasvust saadav heaolu jaguneb siis ühtlasemalt ja õiglasemalt, inimesed on oma elu ja oma riigiga rohkem rahul. Kui Eesti areng läheb sama rada, on oma majanduslikust kompetentsist jutlustavatel erakondadel edaspidi väga raske valimistel häid tulemusi saavutada.
Nendest argumentidest lähtuvalt on Eestis osa erakondi kokku leppinud, et asjast lähema poole aasta jooksul enam ei räägita. Ei räägitud ka viimase kuue kuu jooksul. Tuletame meelde, presidendivalimiste ajal harjutati Eesti elanikkonda retoorikaga, mille kohaselt on praegu riigi ees seisvad valikud seotud tuleviku ja minevikuga, endiste ja praegustega, uute ja vanadega, õigete ja vääratega, Ida ja Läänega ning veel paljude dihhotoomiliste, kaheks hargnevate paaridega, mis kahjuks jagavad kogu maailma mustaks ja valgeks, ilma ühegi pooltoonita.
Tegelik elu on palju värvilisem ning palju kordi keerulisem. Arnold Rüütli kampaaniameeskond üritas rääkida asjast, keskenduda debattides presidendikandidaatide platvormidele ja rääkida Eesti tulevikust. Teine pool seda ei teinud, surudes peale meedia jaoks põnevama ja müüvama, konfliktidel tugineva arutelu.

Sotside unelm: uus Laari valitsus

Taktikaliselt oli see väga tugev käik ja aitas võita presidendivalimistel. Strateegiliselt oli see aga krahh. Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal on nüüd valik: kas loobuda oma maailmavaatest või retoorikast, s.t kaotada kas nägu või usaldusväärsus. Nende juhtide viimase aja väljaütlemised tekitavad kahtluse, et unustatakse maailmavaade ja valijatele antud lubadused ning jäädakse truuks retoorikale.
Seega tahetakse kokku panna uut „Laari valitsust", kus paremäärmuslased on koos end vasakpoolseteks nimetavate sotsidega. Eelmine kogemus oli masendav – opositsiooniliidri pildi tulistamine ja strateegiliselt tähtsate ettevõtete jäärapäine erastamine pole märk kuigi kõrgest poliitilisest kultuurist või majanduslikust kompetentsist.
Eesti riik on ära teeninud selle, et poliitikud suudaksid valimiste-aegsetest süüdistustest ja tühjast retoorikast välja tulla ning kokku panna maailmavaateliste aluste poolest lähedastest erakondadest koosneva koalitsiooni. Selleks peavad sotsid suutma olla nutikamad ja otsusekindlamad, kui seda oli mütoloogiline kahe heinakuhja vahel olnud elukas.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)