Riigikogu esimehe Toomas Vareku kõne Riigikogu avaistungil

13. september 2006


2006. aasta lõppev suvi on olnud kuum nii mitmeski mõttes. Mõnes paikkonnas purunesid kuumarekordid. Juhtus traagilisi õnnetusi, mille sagedus ja rohkus peab panema meid kõiki mitte üksnes mõtlema, vaid tegutsema selles suunas, et kurb statistika väheneks.

Lõpp ärapanemisele ja üksteise halvustamisele!

Tundub, et ühiskonnas kipub liiga palju valitsema ärapanemise vaim ja üksteise halvustamine. See suhtumine leiab lõpuks väljundi ka maanteedel vohavas liikluskultuurituses.
Kolleegid, ma kutsun teid üles mõtlema, kas see on tõesti nii. Ja tegema sellest järeldused. Siseriikliku julgeoleku suurendamist ja selleks vajalike õigusaktide täiendamist pean lähiaja parlamentaarses tegevuses meie peamiseks prioriteediks. Kuulugu siia alla siis päästjate, politseinike, kasvatajate, õpetajate või riigiametnike vajaduste otsustav lahendamine ja hariduse tõeline väärtustamine.

Täna on 11. september. Te mäletate, mis toimus viis aastat tagasi, kui maailm seisis silmitsi organiseeritud enesetaputerrorismi põhjustatud katastroofiga Ameerika Ühendriikides. Pärast seda on maailm muutunud vähem turvaliseks. Kuid ka vastuseis terrorismile ja orienteeritus koostööle on suurenenud, nagu on tõusnud ka poliitikute vastutuse koorem.
Olgu positiivseks näiteks Eestis maikuus toimunud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liikmesriikide spiikrite konverents 300 osavõtjaga. See konverents oli Eesti riigile märgilise tähendusega – veel kunagi varem polnud meid oma töise külaskäiguga austanud sedavõrd arvestatav kvoorum Euroopa ja ka maailma juhtpoliitikuid.

Peatähelepanu sotsiaalsetele otsustele

Käesoleva koosseisu kiituseks tuleb otsesõnu välja öelda, et sedavõrd sotsiaalseid otsuseid pole eelmised koosseisud nii suures mahus langetanud. Kui taasiseseisvumise järgsed esimesed parlamendid töötasid suure hooga meie ja Euroopa Liidu seaduste ühtlustamiseks ja teenisid Euroopa Liiduga kiire ühinemise eesmärki, siis Riigikogu X koosseis on vastu võtnud seadused, mis on tõstnud esile eesti inimese ja temale väga lähedased sotsiaalsed huvid: märgatav pensionitõus, tasuta koolitoit, emapalk, tulumaksusoodustused lastega peredele.

Kuid jätkub ka probleeme. Meile heidetakse ette seaduseelnõude hulga vähenemist. Et me justkui teeme vähem tööd kui varem. Aga ükskord pidi see juhtuma! Me ei tööta ju konveieril ega tee tükitööd. Ütlesin juba eespool, et seoses Euroopa Liidu ja ka NATO liikmeks astumisega oli tõesti vaja meeletut tempot. Kuid nüüd on meil võimalik seaduseelnõudesse rohkem süveneda.

Teise probleemina näib mulle, et me ei ole seni piisavalt otsinud ega leidnud, kuidas sisukamalt arutada neid ühiskonna valupunkte, mis on küll seadusloomega seotud, kuid mis väljuvad ühe eelnõu raamidest ja mille aruteludes peaks enam kostma asjatundjate ja tippspetsialistide hääl. Pean silmas visioone riigi arengust, keerukamaid ühiskondlikke või miks mitte ka majanduslikke probleeme: energeetikat, noore põlvkonna kasvatamist, tervishoidu, regionaalpoliitikat.

Riigikogu prestiizh languses

Nüüd minu jaoks kõige raskem teema. Minu meelest vangub Eesti parlamendi kui institutsiooni üks põhiline alustala – Riigikogu koosseis ise. Ma ei mõtle loomulikult kedagi personaalselt, kuid midagi tuleb ette võtta Riigikogu liikmete erakordselt kiire ja sagedase vahetumise suhtes. Ma olen sellest varem rääkinud, olen ajakirjanduse käest sellepärast nahutada saanud, kuid ma räägin sellest täna ikkagi veel. Selles koosseisus on meil vahetunud 70 Riigikogu liiget. See ei ole normaalne. Riigikogu liikme staatuse ja prestiizhiga ei ole ühiskonnas kõik korras.
Hetkel kõige päevakajalisem teema riigis on kahtlemata presidendi valimine. Riigikogu esimehe seisukohalt hindan 28. ja 29. augustil toimunud hääletusvoore selliselt, et Riigikogu ei saanud oma tööga hakkama. Kui ma rääkisin võimalikust üksmeelest ja lahenduste ühisest otsimisest, siis siin Riigikogus me seda paraku ei näinud.
Kolleegid, me siiski ei kuulanud üksteist ära.

Presidendi otsevalimise otsus on Riigikogule üle jõu käiv

Igal poliitilisel jõul oli parlamendis antud hetkel õigus käituda nii, nagu põhiseadus, presidendi valimise seadus ja Riigikogu kodukord seda võimaldavad. Rõhutan, see õigus on igal poliitilisel jõul, igal erakonnal.
Meil kehtib põhiseadus, mis ütleb üheselt, et Vabariigi Presidendi valib Riigikogu, ja kui kolmes voorus ükski kandidaat kahte kolmandikku Riigikogu koosseisu toetust ei kogu, läheb valimine valimiskogusse. Eestis valitakse presidenti neljandat korda, millest kolmel on otsuse tegemine vastavalt põhiseadusele usaldatud valimiskogu kätte. Kehtiv süsteem on ennast õigustanud, sest president on ju valitud. Kuid tunnistame – kehtiv valimiskord on Riigikogu kui institutsiooni tähendust vähendanud, et mitte öelda, alandanud.
Mis puutub valimiskorra muutmisse, milleks on tunda ühiskonna suurenenud survet, siis Riigikogu X koosseis saab tulla presidendi valimise seaduse juurde tagasi – tuletan meelde, et seda eelnõu on Riigikogus menetlusse antud juba kolm korda ja sellest sai ka president Lennart Meri seadusandlik testament. Praegugi seisab üks eelnõu 91 SE, sisse antud 71 toetaja allkirjaga, ja ootab oma saatust. Suur hulk tööd on tehtud, aga seaduse lõplik muutmine on olnud Riigikogu mitmele koosseisule hiiglama raske!
Riigikogu käes on võimalus muuta presidendi valimiskorda, arvestades valijate tahet ja kokkuleppeid erinevate poliitiliste jõudude vahel. Kui kaks järjestikust Riigikogu koosseisu kiidavad muutuse heaks, leiab lahenduse 15 aastat ühiskonnas rahulolematust põhjustanud probleem. Täna aga läheme koos kehtiva põhiseadusega vastu 23. septembril toimuvale valimiskogule.

Avaldame lühendatult

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)