Tšehhi, Poola ja Leedu ümberasujaile vara ei tagasta

Uudisena jäi konverentsipäevast kõlama, et riigid käitusid 1939. aasta ümberasujate ja 1941. aasta järelümberasujate varasse suhtumisel ühises Euroopa õigusruumis erinevalt - Läti ja eriti Eesti on ülimat ja küsitavat vaeva näinud selle nimel, et kolmandate riikide sõlmitud lepingute alusel lahkunud baltisakslastele nende vara tagastada; Poola, Tšehhi ja Leedu aga ei pidanud omaaegsete kokkulepete uuesti avamist vajalikuks. Ka ei ole ametlik Saksamaa varasid sõja võitnud riikidelt tagasi taotlenud, mis oleks tema kui kaotaja puhul ka absurdne. Kuid on teada, et Saksamaa on nendesse riikidesse jäänud varad oma kodanikele kompenseerinud sõjajärgse nn solidaarsusseadusega. Samuti on Nõukogude Liit maksnud Saksamaale Eestisse ja Lätisse maha jäänud baltisakslaste varade eest.

Mõlemad lähtekohad (nii tagastada kui ka mitte) on initsieerinud eri riikides ka erineva seadusandluse. Poola ja  Tšehhi valiku „mitte tagastada" on heaks kiitnud ka Euroopa Kohus. Tšehhi teatavasti nõudis Lissaboni lepingu sõlmimisel endale lausa mittetagastamist garanteerivat eriklauslit (sellest on Kesknädal varem kirjutanud). Siinkohal võiks küsida, et kuna Eesti on Lissaboni lepinguga liitunud, kas siis Eesti Vabariigi valitsus teostab riigisiseselt täpselt vastupidist põhimõtet? Tõusis ka teema, miks Eestis ei ole neid kohtuotsuseid jt Euroopas levitatud dokumente tutvustatud ja kes selle eest peaks vastutama. Kesknädal kavatseb sel rahvusvahelisel konverentsil arutatu juurde peale valimisi tagasi tulla.

-o-

Jaga |