Sümmeetria tajumine ja tajumatus

Kasutades sümmeetriat majandustegevuses esinevate probleemide mõistmisel, saame juba tuntud lahendeid.

Kui töö ja tegevuse tulemusel tekib midagi, mida me vajasime, siis pole probleemi. Tegime seda endale ja selle asja tarbimist (järgnev ajavahemik) võib pidada tööga (eelnev ajahetk) sümmeetriliseks nähtuseks.

Tootmises ja tarbimises osalevate inimeste seisukohast esineb sümmeetria kasutusel oleva mõõtühiku - raha - ringlemise kui inimtegevuse mõõtmiseks kasutatava atribuudi baasil. Tõdemusele "aeg on raha" vastab tarbija poolt sümmeetriline tõde "raha on aeg" - tööaeg.

Seega on raha akumuleerumine tarbimise kui töötamise sümmeetria seisukohast tööaja akumuleerumine. Tööaja akumuleerumine suurtes kogustes tekib kaubatootmises, kui keegi tööprotsessis hindab oma tööaja väärtust rahasüsteemi alusel palju kordi kõrgemaks, kui ta suudab seda tarbijana kaubavahetuses realiseerida.

Seega majandusseisak, s.o tootmise ja tarbimise seiskumine, ei teki raha kui atribuudi pärast. Raha annab meile kujunenud oludest informatsiooni, olles seega sõnumitooja. Raha antav informatsioon sealjuures edastab meile sel juhul teavet, et kaupa on hulgaliselt ette toodetud, keegi ei taha enam osta, lõpetage ära. Tegelikult aga on ostjad oma tarbimisvõimsuse poolest ebaühtlustunud, saadav info moonutab nõudlust ja selle kaudu pakkumist.

Milliseid lahendeid on majanduspraktika sellisel juhul kasutanud?

1. Näiteks Henry Ford I, nähes ohtu raha ülemäärases laekumises, maksis igale traktori ostjale aasta lõpus 50 dollarit tagasi, mis möödunud sajandi algul oli küllaltki märkimisväärne summa. Traktorite müügihind oli määratud esialgse kalkulatsiooni alusel. Aasta lõpus aga selgus, et toode oli valminud siiski kalkuleeritust odavamalt ja aumehena pidas Henry Ford oma kohustuseks põllumeestele nendelt laekunud liigne raha tagastada.

See omakorda kindlustas traktori ostja edasise võimaluse rakendada end teenindava ettevõttena midagi vajalikku tootma (tootja tööaeg ei ole pärsitud). Selline kohustus tuleneb ettenägelikkusest, sest kui tarbija rahast tühjaks teha, pead oma tootmise kinni panema ehk nagu nüüd on kombeks sõnastada - süsteem ei ole jätkusuutlik.

2. Miljardärid ja miljonärid püüavad oma oskuste ja võimete hindamisel kujunenud rahavarudest mõningaid koguseid sotsiaalabi kaudu uuesti ringlusse lasta, et tekitada teavet kaupade tootmise vajadusest, s.o jätkuvast võimalusest kasutada aega töö tegemiseks.

3. Kui mõttetegevus areneb ka riiklikul tasemel, siis tajutakse, et ühiskonna liikmed, kellel on võimalus oma tööaja väärtust ise hinnata, satuvad sellest suurde vaimustusse ja hindavad selle hinna ülemäära kõrgeks.

Kui turul laekunud rahakogust kulutada ei suudeta, tekib paratamatult tööaja seisak, sest lapselapselapsed, kes kunagi seda tööaega rakendusse suunaksid, on veel sündimata. Et takistada tööaja ülemäärast akumuleerumist oma võimete ülehindajate tõttu, rakendab riik piiranguid, mis nimetatakse näiteks ka astmeliseks tulumaksuks..

4. Kirglikele akumuleerijatele on määratud sihtotstarbeliste kaupade väärtuse ülehindamine palju kordi raskemaks tehtud. Tihtipeale ei kasvata sellega kaasnev raharinglus märkimisväärselt tootjate ostujõudu. Kui narkoparun saab suure kasumi miljonäride lastele narkotsi müümisel, siis töötajate ostuvõime eriti ei muutu. Akumuleeritud tööaeg ei vähene, toimub akumulatsionääride vahetus - miljardäri pangaarvel olnud summad istuvad nüüd narkoparuni taskus.

5. Suurriigid, kus tootmispotentsiaali maht ja struktuur suudavad enam-vähem iga ostja nõudlust rahuldada, likvideerivad ülemäärase tööaja kogumise tõttu tekkinud seisaku raha juurde trükkimisega. Kui see ringlusse lisanduv raha tuleb ringlusse riigieelarve kaudu, käsitlevad majandusanalüütikud seda negatiivse riigieelarvena.

Rahvusvahelise valuuta ostuvõime jälgijad hoolitsevad selle eest, et niisuguse asjaga ei tegeleks mingisugused väikeriigid, kellel pole oma pankagi, rääkimata tootmisvõimsustest.

Panga tegevust ja toimetamisi tööaja kogumise seisukohast võiks vaadelda kui mis tahes kaubatootja oma, sest sellel tööl on samuti omahind ja kauba müügihind. Erinevuseks on asjaolu, et nad ei tooda seal siiski kaupa, vaid nihutatavad tööaega nii ruumis kui ka ajas tööaja hinnaga, mis on jätkusuutlikkuse seisukohast tihti kontrollimatu ja asjakohase eksperthinnanguta.

Ants Lahe, pensionär

Jaga |