Keskerakond suudab ennast puhastada

KOIT PIKARO,      05. mai 2004


Kui me ei nimeta Keskerakonna olukorda kriisiks, on tegemist siiski terava vastasseisuga. Ometi ei ole see mäss, nagu ei seisa nn teisitimõtlejad demokraatia eest ning autokraatia vastu. Veidi lihtsustatult võib öelda, et tegemist oli ühe grupi suure ja olulise puudusega: kaotusi ei suudetud väärikalt taluda. On ju enamik esietlejatest jäänud parteisiseste poliitiliste otsuste tegemisel alla. Kes kaotas Keskerakonna kongressil esimehe valimistel, kes Keskfraktsiooni juhtide valimistel Riigikogus, kel on tunnustamata geeniuse kompleks.
Selle asemel et end tituleerida Keskerakonna vaimu-, raud- või rahavaraks, tuleks tugevdada enesekontrolli. Samuti võiks diagnooside määramise ja sundpuhkuse soovitamise jätta asjatundjatele. Mina küll doktor Lepiksoni või doktor Soosaare määranguid ei usalda.

Olukord selginemas
Üha enam hakkavad nn teisitimõtlejate väited korduma ja nende toetus kahanema. Peeter Kreitzbergi ja Liina Tõnissoni kuulati vähemalt esialgu mõningase huviga, ent kui neil sisulisi ettepanekuid polnud, hakkasid paljud asjast aru saama. Ei saa ju pikalt kuulata tühisõnalisi väiteid. Kõigile sai selgeks erakondlike põhimõtete rikkumine.
Nüüdseks on olukord veelgi selginenud. Keegi Keskerakonna liikmetest ei saa enam tõsiselt võtta Soosaart või Lepiksoni. Need mehed ei kanna Keskerakonna põhimõtteid. Kuuluvad nad ju parteiliste ülejooksikute seas rekordimeeste hulka.
Veelgi selgem on nende kahe õnnetu olukord, kui vaadata nende isiklikke ambitsioone. Soosaar on alati rõhutanud, et isegi Eesti Televisiooni peadirektori ametikohast on talle vähe, sest tema soovib olla kultuuriminister. Lepikson on minister juba olnud, nüüd köidab teda vaid ärilisi suurtehinguid soodsalt kätte saada.
Enne kui nad kära tõstsid, sai mõlemale selgeks, et muuhulgas on erakondlik töögi nende kohustus. Sellised maised asjad on rahvuskangelastele aga vastunäidustatud. Kui paljud Keskerakonna teisitimõtlejad ähvardasid ajakirjandust ja erakonna liikmeid nn Kalevipoja kirjaga, ilmus see kinnimakstud reklaamtekstina Postimehes Lepiksoni raha eest ja ainult kahe allkirjaga, Lepiksoni enda ja Soosaare omaga.

Kelle lõpu algus
Uskudes Keskerakonna piirkondade ettepanekute siirust, saab vastasseisul olla vaid üks lahendus. Erakonna põhikirja rikkujad peavad mujalt otsima uusi lihtsameelseid, kuigi nende isiklikku väärtust ja nutulaulu ei võta keegi varsti enam tõsiselt. Nende tragöödia on veelgi suurem.
Mõne veel Keskerakonnaga seotud poliitiku viimaste päevade avaldused meenutavad ühe briti jalgpallifänni ihualasti väljajookse mänguväljakutele. Sõnum sellistes demonstratiivsetes esinemistes puudub, karistus järgneb möödapääsmatult ja tegelikkus meenutab halenaljakat lollimängimist. Puuduvate põhimõtete ja olematu poliitilise kultuuri pärast saab tunda vaid piinlikkust.
Õppetunde ja järeldusi sellest võib teha igaüks. Pole uudis, et sageli on kõige valjem ja teravam just ühest erakonnast teise ülejooksnu hääl. Ilmselt pole need tugevad poliitikud, vaid inimesed, kes soovivad teenida tähelepanu ja sellega õigustada sisulist reetmist.
Liikmeid peaks erakonda valima põhjalikumalt. Kui aukohus on mõne isiku parteist välja visanud, looksime teda üles korjates justkui viiendat kolonni.
Olen alati püüdnud vältida võrdlemast allilma kirjutamata seadusi ja poliitikute elu. Kui aga kokku lugeda mõne ekssiseministri ülbed sõnad oma mineviku kohta, mõne kohapeal loodud poliitiku nutulaulud võimalike repressioonide kartuse üle ning lõpmata suur arv rikkumisi erakonnakaaslaste vastu, tekib tahtmatult võrdlus.
Karistus olematu enesekriitika, erakondlike eeskirjade rikkumise ja eneseupitamise eest peaks selliste erakonnaliikmete suhtes olema kiire ning efektne. Või nagu öeldakse kriminaalõiguses: karistus peab olema vältimatu, kasvatava iseloomuga ja võimalikult kiiresti saabuv.
Lõpetuseks veel üks võrdlus teise maailmaga. Seal on ammu aru saadud, et üks kord reetnud inimene reedab kindlasti tulevikuski. Mina mõistan reeturluse all nii isiklike ambitsioonide eelistamist erakonnahuvidele kui ka võõra jõu (ajakirjanduse ja teiste erakondade) ärakasutamist ning erakonna teiste liikmete eksitamist.
Pärnu Postimees, 27.04.2004

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)