Missugune võiks olla ehe demokraatia Eesti jaoks?

Foto Scanpix

Käsitledes demokraatlikuna mitte ühiskonda, kus kõik kodanikud on võrdsed ja kus neil on õigus teha enda jaoks olulisi otsuseid ise, vaid üha rohkem millegi ähmasena, aga igatahes ülaltpoolt või kaugelt ja kaudselt määratuna. Arvan, et me ei peaks alla andma ja hakkama uut mõistet välja mõtlema, vaid hoidma alles demokraatia autentset mõistet.

Demokraatlik ühiskond ei karda eriarvamusi

Missugune võiks minu arvates olla ehe demokraatia Eesti jaoks? Kuhupoole võiksime püüelda?

Demokraatliku ühiskonna kodanikud on võimelised langetama nii iseendasse kui ka kogu ühiskonda puutuvaid otsuseid, seejuures ühiskonna tulevikku kahjustamata. Ühiskonnaliikmed tunnustavad tasakaalu iseenda ja ühiskonna huvide vahel. Omaenda väikese kapriisi või ka hüve nimel ei kahjustata kogu ühiskonda.

Võiksin näitena tuua meie Riigikogu sotsiaaldemokraadist esimehe korduvalt esitatud väite, et tema puhul ei ole kooseluseaduse kehtimine kaasa toonud mingit muudatust. Teda pole see häirinud. See on tore, et teda pole see häirinud, aga samas pole kahtlust, et sadu tuhandeid kodanikke on see seadus häirinud. Demokraatlikult mõtlev ja vastutustundlik kodanik ning eriti riigimees ei käsitle tuleviku-Eestis arutluse all olevaid küsimusi egoistlikult, vaid võtab arvesse ka teiste ühiskonnaliikmete seisukohti. Ning kui ühiskonna enamuse arvamus ei lähe kokku tema arvamusega, aktsepteerib ta enamuse arvamust. Mis ei tähenda, et ta ei peaks püüdma teha edaspidi selgitust oma seisukoha kasuks. Demokraatlik ühiskond ei karda eriarvamusi, ei summuta diskussiooni vihakõne või mis iganes muu sildi all, ei saada inimesi vaadete pärast välja. Demokraatliku ühiskonna eliit pole võõrandunud ja tema hääleedastajad ei sõima oma ühiskonda mahajäänuks. Demokraatliku ühiskonna eliit tunneb end ühiskonna osana, keda ülejäänud ühiskonnast eristab vaid suurem vastutus.

 Demokraatlik Eesti tähendab ühtlasi, et ühiskonna enamus aktsepteerib tasakaalukal moel kõigi oma erinevate gruppide huve ega kahjusta ühtegi nõrgemat vähemust. Seejuures ei ole ükski vähemus teise vähemuse ees eelistatud, olgu siis tegemist seksuaal-, rahvus-, religioosse või mis iganes muu vähemusega. Tehniliselt pole dilemmat vähemuste ja enamuse huvide vahel kuigi raske fikseerida ja lahendada. See nõuab lihtsalt rahvaküsitlusi või siis ka rahvahääletusi, kus fikseeritaks poolt- ja vastuolemise kõrval ka seisukoha tugevuse määr. Ning rahvahääletuste puhul tähendab see teatavate, kodanike põhiõigustesse ja vabadustesse puutuvate teemade korral kõrgemaid lävendeid, s.t seda, et kellegi põhiõiguste riive saab teostuda vaid väga ülekaaluka avaliku huvi korral.

Jah, kaasaja tehnoloogia abil oleme loonud hulgaliselt olmevidinaid, ent millegipärast pole sedasama tehnoloogiat kasutatud ühiskonna kui terviku edendamiseks. Ideaalses demokraatias peaksid prioriteedid olema paigas. Ideaalses Eestis tarvitataks sagedasti rahvahääletusi, aga need ei ole eliidivastased, vaid on keskendunud konkreetsele küsimusele. Otsedemokraatia kōrval näeksin tuleviku-Eestis meeleldi sedagi, et ka lastel oleks nende vanemate kaudu hääleōigus. See on demokraatlik ja väärtustab lasterikkust.

„Meie“-mõiste on oluline

Aga selleks, et vältida kogu ühiskonda puutuvate küsimuste otsustamisel taolist egoismi, nagu ilmutab meie Riigikogu esimees, ning mitte jääda tänapäevakeskseks, s.t mitte kahjustada ühiskonna tuleviku huve, on demokraatlikult toimival ühiskonnal vajalik sidusaine, “meie-mõiste”. Ehk identiteet. Demokraatlik ühiskond on ōiglane vabade kodanike ühiskond, kuid ka identiteediga ühiskond, mitte erinevate huvide ja huvigruppide vahel pihustunud, sidustamata ühiskond. Kui ühiskonnas sidusust ei ole, pole tal ka perspektiivi – tahet ühiskonnana edeneda, ja selle asemel tungib esile mõtteviis, mille puhul soovitakse oma huvisid rahuldada ühiskonna arvel.Teatavast tasemest alates lõhub see ühiskonna pöördumatult.

Mina olen mittereligioosne, aga sellest hoolimata on minu jaoks loomulik tunnistada kristlust kui üht alusväärtust, millele meie identiteet toetub. Identiteedi sidusainena näen aga eelkõige patriotismi, isamaatunnet. Demokraatia tema ehedas tähenduses ongi elujõulisem olnud just rahvusriikides, mitte impeeriumides. Patriotism tähendab oma isamaa tunnet, rahvuslus aga aktsepteerib ka teiste rahvuste rahvustunnet.

Sarnaselt demokraatia mõistega on ka rahvusluse mõistet viimastel kümnenditel püütud ähmastada, samastades teda vihkamisega teiste vastu, ja millega iganes veel. Loomulikult võib rahvuslaste hulgas olla kurje inimesi, nagu ka päris kindlasti on neid multikultuurse hoiakuga inimeste hulgas.

Demokraatlikus Eestis elav rahvuslane ei vihka kedagi, vaid vastupidi. Tuletagem kasvõi meelde meie rahvusluse tõusulainet iseseisvuse taastamise protsessis. Usun, et suur osa inimesi tunnetas tollal mitte ainult rahvusluse tõusu, vaid ka üldise altruismi ja eetilisuse kasvu.

Igal rahvusel on õigus olla selline nagu ta on

Siinkohal ei peaks vältima meie valdavalt venekeelse immigrantrahvastiku teemat. Me peidaksime pea liiva alla, kui väidaksime, et immigrantrahvastiku identiteet on põlisrahvastiku omaga sarnane. See tähendab, et ka eesmärkide sarnastamine pole lihtne. Loomulikult on see suur probleem, mille lahendamiseks senised loosungid ja rahavood kuidagi sobinud ei ole. Ega hakkagi sobima. Ma arvan, et demokraatliku Eesti eesmärgiks ei saa olla kellegi eestlasteks tegemine või eestlasteks nimetamine, vaid tunnustamine, et kõigil on ka rahvusena õigus olla sellised, nagu nad on – ja suurem jagu neist on venelased.

Ma ei saa sel küsimusel pikalt peatuda, aga usun, et kui alusväärtused mõistlikult sõnastada, toimub ka eesmärkide järkjärguline lähenemine, ning positiivseks lõpptulemuseks annab lootust 17. sajandist Eestis elav, hästi põlistunud ja hakkamasaav vene põlisvähemus. Aga minu arvates võiks Eesti demokraatlik riik hoolitseda selle eest, et ükski vene rahvusest inimene ei peaks Eestis elama ainuüksi sellepärast, et tal puuduvad võimalused kolida Venemaale, ehkki ta seda ise tahaks ja kus ta end paremini tunneks.

Demokraatia tähendab niisiis seda, et kodanikud otsustavad endasse ja oma ühiskonda puutuvad küsimused ise, mitte ei lase neid määrata kusagil mujal, anonüümsete isikute või ebademokraatlike institutsioonide poolt. Demokraatlik ühiskond tunnustab ka kõigi teiste demokraatlike väärtustega ühiskondade õigust ise otsuseid teha. Need otsused võivad olla, aga ei pea olema koostehtud, standardiseeritud. Nii, nagu inimene vajab teatavat privaatsust, vajab privaatsust ka ühiskond. Sel ei ole vähimatki pistmist kapseldumise, natsionalismi, vihkamise või mis iganes koledate asjadega, mida sel puhul on ette heidetud. Sest inimene, kes eelistab elada oma korteris või majas omaenda loodud seaduste alusel, pole kuigivõrdki tigedam, ebaeetilisem ega ebasõbralikum kui see inimene, kes tahab elada ühiselamus või ühisköögiga korteris. Aga tülli minnakse siiski ühisköökides sagedamini, sest privaatsuseta olemine võimendab närvidelekäimist.

Venemaa kritiseerimine pole meie asi

Välispoliitikas ei peaks Eesti hindama riike nende suuruse põhjal või selle järgi, kas on tegemist n-ö meie vaenlase vaenlasega, vaid järgima demokraatlikku väärtuseetikat. Me ei pea Venemaa ohtu unustama, ent unustada ei tasu ka seda, et Eesti raison d’etre [pr: olemasolu põhjus, elu mõte] pole Venemaa-vastasus. Ideaalis on Venemaa meie kõrval asuv meisse sõbralikult või vähemalt neutraalselt suhtuv demokraatlik riik, aga loomulikult omaenda väärtustega, mille kritiseerimine, kui need väärtused on Venemaa ühiskonna enamuse valik, pole meie asi. Nii, nagu ka kõigi teiste ühiskondade puhul. Erinevad ühiskonnamudelid tagavadki tsivilisatsiooni edenemise, ning isegi kui demokraatlik lõpptulemus on suhteliselt sarnane, peab iga ühiskond sinna ise jõudma. Kuidagimoodi ei aita kaasa teiste ühiskondade n-ö demokraatlikuks pommitamine vōi vaesusesse uputamine.

Ülirikkuse koondumine ja vaesusprobleem ongi dedemokratiseerumise kõrval olnud globaliseerumisega vōi globaliseerumise neoliberalistliku kontseptsiooniga kaasas käivaks nuhtluseks, ning ideaalses Eestis tuleks see likvideerida. Tegelikult on need probleemid seotud. Ülirikkus lubab ajupesu ja seaduste ostmist ning meelepäraste poliitikute ametisseseadmist. Ülirikkuse koondumine on alguse saanud finantssektori ülikasumeist globaliseerumise tingimustes ning ühiskondade identiteetide nõrgenemise oludes paljunenud kõikjale. Kui inimeste sissetulek erineb kümneid või sadu kordi, on see ka demokraatiale ohuks. Paremini rahastatud inimesed hakkavadki end võrdsemateks pidama, vaesemad tunnetavad ebaõiglust, ja ühiskonna heterogeensus kasvab.

 Ning kui enne kritiseerisin sotsiaaldemokraadist Riigikogu esimehe minakeskset mõtteviisi, siis tahaksin nüüd sotsiaaldemokraate tunnustada nende kevadise üldkogu suunavõtu eest ebavõrdsuse vähendamisele. Aga ma ei ole päris kindel, kas seda ühtmoodi mōistame. Kui majanduslikku ja sotsiaalset ebavōrdsust, siis olen Jevgeni Ossinovskiga nõus, et ebavõrdsuse vähendamine ei ole enam maailmavaateline valik, vaid eksistentsiaalne vajadus, kui tahame demokraatlikku Eestit. Ühiskonna elujōu seisukohalt on eriti oluline sellise ebaõigluse likvideerimine, et need Eesti pered, kus täna kasvavad tuleviku-Eestis kõigile elatist teenivad lapsed, poleks majanduslikult diskrimineeritud. Tuleviku demokraatliku Eesti lahutamatu osa on ka sotsiaaldemokraatlik ideoloogia. Kuid see ei saa sellises Eestis, mida meie tahame, tähendada teiste vaadetega inimeste äärmuslasteks pidamist sotsiaaldemokraatide poolt, nagu tehakse tänases Eestis, vaid nende käsitlemist samaväärsete võrdsete partneritena Eesti edendamisel.

Vajame demokraatlike rahvusriikide Euroopat

Ma ei ole ennustaja, aga mul on väga raske uskuda, et tänane identiteeditu, ebademokraatlik, ebaõiglane, ühtaegu alajuhitud ja ülereguleeritud Euroopa Liit, mis kõigest eelnevast tõukudes loogiliselt on kujunenud ka probleemimagnetiks ja konfliktigeneraatoriks, sellisel kujul säilida saab ning arenemisvõimeline on, isegi kui meie seda väga sooviksime ja sellesse väga panustaksime. Meie ideaal peaks olema küll – rohkem Euroopat, aga demokraatlike rahvusriikide Euroopat.

Demokraatia kujunes õhtumaistes ühiskondades vaba ja salliva vaimu pinnal pärast teatava individualiseerumistaseme ületamist, s.t arusaamise kujunemist, et meie saatus sõltub meie endi otsustest. Aga kahtlemata on see individualiseerumine jätkunud. Kuid kui ühiskond muutub egotsentriliste inimeste kogumiks, siis pole tulevikku mitte ainult Eesti demokraatial, vaid Eesti ühiskonnal tervikuna.

Küll aga võib demokraatia ise olla ühiskonna sidusaineks. Läbi ühisotsuste ning sellest tuleneva ühisvastutuse enda ja oma järeltulijate pärast. Ehe demokraatia peaks olema vastuvõetav ka neile, kellele rahvuslik identiteet vastuvõetav pole. Sest identiteedita pole elujōudu ja identiteet on muudetav vaid vabatahtlikult. Demokraatlik Eesti on nii ka elujõuline Eesti.

JAAK VALGE,

ajaloolane

Tekst on võetud Jaak Valge peetud ettekandest “Demokraatia – elujõulise ühiskonna tingimus ja tulemus” 5. novembril toimunud portaali Objektiiv aastapäevakonverentsil. Oma nõusoleku avaldamiseks on andnud nii Jaak Valge kui ka portaali Objektiiv juht Varro Vooglaid.

[fotoallkiri]     JULGE MÕTLEJA: Ajaloolase Jaak Valge sõnul peaks meie ideaal küll olema: rohkem Euroopat, aga demokraatlike rahvusriikide Euroopat.

Jaga |