Kolm kanget kadunukest – Kross, Levin, Ristlaan

09. jaanuar 2008


Aastavahetus tõi kaasa kolme markantse isiksuse igavikuteele lahkumise: Jaan Kross, Simon Levin ja Rein Ristlaan. Kõiki neid võib pidada ajastu märkideks. Igaüks neist otsis oma tõde, nii sotsialismis kui ka kapitalismis. Kas ka leidis, jääb jääjate otsustada. Huvitav on, et igaüks neist kolmest tugevast ja jõulisest inimesest surus oma tõde erineval viisil teistele peale – Kross kirjanduses, Levin õigussüsteemis, Ristlaan ideoloogias.

Levin oli aus ja teesklematu, aga tal oli ka kergem, sest tema tööd mõõtis seaduse piir. Tippadvokaadina tal peaaegu polnud kaotatud protsesse. Levin pidas kaitsekõne Kallase–Kaju 10 miljoni dollari protsessil, kaitses sadade tavakodanike kõrval Tartu Kommertspanga asutajat Rein Kaareperet ja endist peaministrit Indrek Toomet tema altkäemaksu-loos. Tänavu oleks Simon Levin saanud 80-aastaseks. Alati on kohutavalt kahju, kui lahkub oma ala meister ja tark inimene.

Jaan Krossi aupaistest püüdsid osa saada ja tema matustest etenduse korraldada aga valitsus ja meedia. Uuriti leinajate nimekirja, fikseeriti puudujad („Rüütel ja Savisaar ei käinud matustel") ning nenditi kirikus olnud matuseliste vähest hulka. Nädalavahetuse Delfi kommentaarium kiskus lagedale Krossi enda vastakaid samme eluloos ja tema poegade afääre nii kinnisvaraäris kui ka eraelus. Kross andis ühena esimestest allkirja nende 80 tegelase hulgas, kes astusid vastu Arnold Rüütli jätkamisele teiseks presidendiajaks. Kõiki neid vastuolulisi sõnumeid jälgides meenub norrakate suurkirjanik Knut Hamsun, kelle üle samuti aastakümneid vaieldi, et kas ta ikka oli Saksa okupatsiooni käsilane või mitte. Õnneks jäävad kirjanikust alles raamatud, mis seisavad avali looja ning lugeja vahel ning kõnelevad mustvalgel inimesest ja tema ajast.

Ja lõpuks, samuti oluline lahkuja Rein Ristlaan, kes keemiainseneriks õppinuna alustas oma karjääri Tallinnas tehasedirektorina, mõjutas (mäletatavasti negatiivselt) Eesti kultuuriruumi nõukogude aja lõpukümnenditel kompartei kõrge nomenklatuuri esindajana ja oli hiljem Eesti NSV Ministrite Nõukogu usuasjade volinik, kellena täitis oma ülesandeid korrektselt.

Surm pole enam püha. Selles võime üha veenduda, kui loeme ja kuuleme, et lahkunule saab veel elusatelt riigialamatelt osaks valimatu sõim ja sopaga ülevalamine.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (74)