Riigieelarvega ka probleeme

OLEV RAJU,      30. oktoober 2002


Lugeja ei leidnud eelnevaist kirjutistest lahendusi kaugeltki kõigile küsimustele. See ei tähenda veel, et kõik need on lahendamata. Miks mõnede probleemide lahendused on poolikud või üldse puuduvad?

Riigieelarve üheks põhifunktsiooniks on koguprodukti (SKP) ümberjaotamine. Ainult riigieelarvest saab katta kulutusi politseile, kohtule, sõjaväele, piirivalvele jne jne.

Eelarve osakaal koguproduktis väike

Mida suurem on riigieelarve osakaal SKP-s, seda suurem on riigieelarve absoluutsummas ja seda rohkem sotsiaalse jt iseloomuga kulutusi saab eelarvest teha. Eesti Vabariigi eelarve moodustab ligikaudu 35% SKP-st. Euroopa Liidus on riigieelarve osakaal keskmiselt 43-45% SKP-st, ulatudes mõnedes riikides 52-53%-ni. Eestis SKP-s riigieelarvesse võetav osa on seega tublisti väiksem. Kuid Euroopa Liidu riikide eelarvetes ei sisaldu sotsiaaleelarve (pensionid ja ravikindlustus), mis moodustab Eesti Vabariigi 2003. a eelarve 38,7 miljardist kroonist 13, 8 miljardit krooni. Seega, kui teha eelarved võrreldavateks, jääb Eesti riigieelarve suuruseks ligikaudu 24,7 miljardit ehk 22-23% SKP-st, mis on ligikaudu poole võrra väiksem kui Euroopas keskmiselt. SKP Eestis on kuskil 4800-4900 USA dollarit inimese kohta aastas (arvud, muide, erinevad eri allikates tublisti), Euroopa Liidus kuskil 21 000-23 000 USA dollarit inimese kohta aastas ehk 4-5 korda rohkem. Seega - me võtame riigi eelarvesse 4-5 korda väiksemast summast pea poole väiksema protsendi. Lõpptulemus: Eesti eelarve on absoluutsummas 8-9 korda väiksem. Selge, et sellest summast ei jätku kõigeks vajalikuks.

Kuhu on eriti vaja raha?

Kõige keerulisemas olukorras on sotsiaalministeerium. Kui me võtame tema absoluutsummad, pole kasvul just viga. Kasv 2002. a võrreldes 1399 miljonit (1,4 miljardit) ehk 9,0%. Kuid kui me võtame maha seaduste alusel ette fikseeritud pensionide ja ravikindlustuse osa (mis kasvab 10,4%) ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuse kasvu, siis ülejäänud osas on "näpud põhjas". Ka seal, kus raha nagu paistaks jätkuvat.
Toimetulekutoetusteks makstav summa (44,3 miljonit krooni) on küll märksa suurem kui 2002. a - 376 miljonit krooni. Samal ajal ei suurendatud toimetuleku piiri määra - 500 krooni. See ei tähenda, et kasvaks vaeste perede arv, kellel on õigus toimetulekutoetusele. Lihtsalt 2003. a tuleb kustutada 2002. a võlgnevus. 2002. a eelarves (NB! selle tegi veel Mart Laari valitsus) olid toimetulekutoetused selgelt alafinantseeritud, s.t 2002. a kulub toimetuleku toetuseks kavandatust märksa rohkem. 2003. a jääb toimetulekutoetuste saajate arv ligikaudu samaks kui 2002. a, tõenäoliselt ehk vähenebki veidi tänu palkade, pensionite jne tõusule. Kuid kõige olulisem - maksta toimetulekutoetust ka neile, kelle arvestuslik sissetulek on näiteks 511 krooni (s.o veidike üle 500 krooni). Tõsta toimetulekutoetuseks makstavaid summasid 2003. a ei õnnestu: 67 täiendavat miljonit kuluvad 2002. a tekkinud võla kustutamiseks. Ja oleks see ainuke kolmikliidu valitsuse "käkk", mida me veel aastaid põeme!
Lastetoetused. Selle termini alla võetakse kokku mitmed eri toetused: sünnitoetus, lapsetoetus, lapsehooldustasu, üksikvanema toetus, toetus nelja ja enamalapselisele perele jmt, kogusummas 1403 miljonit krooni. Üldsumma on suurem kui 2002. a (1387 miljonit krooni). Kuid sellele vaatamata on just siin üks olulisemaid 2003. a eelarve probleeme.
Palju on vaieldud selle, kui paljuga riik siis ikka lapsi toetab. Kui võtta kõik kulud, mida riik otseselt või kaudselt teeb seoses lastega, alates lastetoetustest ja kuludest haridusele ning lõpetades sõidukulude kompensatsiooniga, saame kuskil 1550-1560 krooni lapsele. Sellest keskmiselt (siinkohal tõesti "halvast" keskmisest) moodustab "tasuta" haridus ligikaudu 2/3 ehk 1000 krooni. Ülejäänust kuskil 460-470 krooni moodustavad lastetoetuste all kokku võetud summad ja 80-90 krooni lapse kohta muud väljamaksed.

Oleks nagu soliidsed summad

Teiselt poolt on selge, et lapsed on peredele märkimisväärseks majanduslikuks koormaks. Vähemalt 40% lastega peredest elab allpool vaesuse piiri. Väga suur osa lastest on lihtsalt raha puudusel sunnitud loobuma nn koolivälisest tegevusest. Selle olukorra analüüsi on tehtud korduvalt, mistõttu lubage siinkohal loobuda detailsemast analüüsist ja lihtsalt konstateerida fakti: paljud lapsed ei saa raha puudusel normaalset haridust ja kasvatust, tihti isegi mitte sööki.
Just sellest lähtus pr Aino Järvesoo, kui ta püstitas loosungi - 1000 krooni lapsele. Aga laps saab juba praegu 1550 krooni. Kas see siis tähendab laste toetamise vähendamist? Ei, pr Aino Järvesoo, idee on - 1000 krooni lisaks koolihariduse ligikaudu 1000 kroonile. Kuid mitte otseste toetustena sularahas "peo peale". Tema idee - mida allakirjutanu täiesti toetab, on muus. Mitte sularaha, mis pahatihti läheb pudelisse (milline rahaallikas oleks 1000 krooni sularahatoetuse korral joodikule 5 lapsega), vaid just kaudsete toetuste näol - tasuta koolitoit, kooliväline tegevus, tasuta töövihikud, ka teatud summa ulatuses laste riiete ja jalatsite kompenseerimine jne.
Kõige selle valguses kerkib üles küsimus, kas ja kui palju on võimalik lastetoetusteks eraldada 2003. a eelarves võrreldes 2002. aastaga ja palju siis ikkagi on õige maksta? Esimesele osale on vastata lihtsam - toetuste määrad 2003. a sisuliselt ei kasva, kasvavad mitte inimesele peo peale väljamakstavad summad, vaid riigi kulutused koolitoidule, huvikoolitusele jne.
Eelarve koostamisel toimus suur vaidlus - kas ja kui palju suurendada rahalisi toetusi. Vaieldi just esimese lapse toetuse üle, mis ei ole nüüd juba neli aastat tõusnud. Ja kui tõsta, siis kui palju: 50, 75 või 150 krooni? (Rohkem tõsta tähendaks tõsta esimese lapse toetus teiste laste omast suuremaks.) 150 krooni lapsele juurde anda tähendaks eelarvele 350 miljonit krooni lisakulu. Eelarve projektis seda raha pole. Vaidlused jätkuvad, viimati oli tuline arutelu selles küsimuses Riigikogu Keskerakonna fraktsioonis 23. oktoobril.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)