Rohkem sallivust! Maha kõik, kes nii ei arva!

Praegune koalitsioon meenutab pigem patsienti, kellele purjus kirurg on käärid kõhtu unustanud, mistõttu patsiendi tervis pole just kiita. Hinges püsitakse, aga mis elu see on, kui midagi nagu torgiks kogu aeg. Ilmselt on paljudel meeles kevadised koalitsiooniläbirääkimised ning see, kui suure vaeva ja vaidlustega valitsuslepe lõpuks kokku saadi ning üks läbirääkimiste osapool (Vabaerakond) kõrvale lükati.

Sealtmaalt algas avalik käärimine. Sotsid nõudsid varsti koalitsioonileppe taasavamist. Kõrvalt vaadates justkui avamise enda pärast. Jäi mulje, et tegu ei olnud heade ideede lisamise, vaid jätkuva vaidlusega ideede mõistlikkuse üle. Punktid, mis lõpuks lisati, on kosmeetilist laadi.

Jääb vaid spekuleerida, kas leppe ümber toimunu oli sotside sisemine võimuvõitlus või tõesti taheti valitsuse tasandil paremat positsiooni saavutada. Patsiendi näitajad halvenevad jätkuvalt. Midagi head ei ole ning kosumiseks ja töövõime taastumiseks kulub veel pikk aeg. Eks ole näha, kas uued rohud (uued ministrid) annavad positiivseid arenguid. Riigikogus peetud kõnes juhtis ka president Ilves tähelepanu tänase valitsuse ajutisele kuvandile.

Tekib küsimus: kas poliitika, mida koalitsioon ajab, on rahvale arusaadav? Võtame Euroopat raputava sisserände. Kui juunis oli pagulaste vastu 42 protsenti eestlastest, siis millised on tulemused nüüd? Värske uuringu järgi on pagulasi nõus vastu võtma vaid 22 protsenti elanikest. Olukord on muutunud tõsisemaks. Kindlasti ei ole inimesed oma hinnangutes samadel positsioonidel. Peaminister ootab enam sallivust. Nõus. Mul ei ole midagi hädaliste aitamise vastu.

Aga kas on riik pisutki vaeva näinud, et meie inimestele lihtsas keeles selgeks teha, miks sajad tuhanded inimesed oma kodudest pagevad? Olen tuttavatelt küsinud, mida nad pagulaskriisist teavad. Peale mõne arvu ja üleskutse sallivusele suurt midagi. Ehk oleks meie inimesed abivalmimad, kui nad teaks, miks siia tullakse? Minult tasuta hea idee – anda eetrisse Rahvusringhäälingu erisaade pagulaskriisi põhjustest. Lihtsas ja arusaadavas keeles. Puust ja punaseks. Et ka tore külamees Ants Lellest mõistaks.

Pagulaskriis on suur humanitaarprobleem. Aga adekvaatse info ja lahenduste asemel käib jätkuv ühiskonna lõhestamine. Kogu aur läheb sallimatusevastasele hurjutamisele – kuigi vaja on välja pakkuda ühiskonnale aktsepteeritavaid lahendusi ja nii kaitsta meie kui väikeriigi huve.

Paraku ei ole lihtsamateski küsimustes üheseid lahendusi ega õigeid või valesid vastuseid. Maailm pole must-valge. Paradoksaalne on, et need, kes ise taovad rinnale kui tolerantsuse eestkõnelejad ja hurjutavad kaasinimesi olema veel sallivamad, on üsna sallimatud nende suhtes, kes veidigi teisiti arvavad.

Olukorra ilmestamiseks sobib teleseriaalist „Riigimehed“ tuntud sotsiaalse sidususe ministri seisukoht: „Rohkem sallivust! Maha kõik, kes nii ei arva!“ Tavaline Eesti inimene, kes, hambad risti, püüab veel kuidagigi ots-otsaga kokku tulla, näeb, et valitsus pöörab võõrastele hädalistele rohkem tähelepanu kui siitinimestele.

Sellele lisandub ka erinev suhtumine samadesse teemadesse. Ajakirjanik Tiina Kangro osundas hiljuti just ühele sellisele teemale, kui võrdles sel suvel Saaremaal inimohvritega lõppenud süütamist juhtumiga Vao külas.

Eestlased tahavad, et kõigepealt meie endi elu järjele saaks. Meie inimestele jääb lihtsalt mulje, et nende mured ja hädad on teisejärgulised.

KESKMÕTE: Need, kes ise taovad rinnale kui tolerantsuse eestkõnelejad ja hurjutavad kaasinimesi olema veel sallivamad, on ise üsna sallimatud nende suhtes, kes veidigi teisiti arvavad.

TIIT TERIK, Tallinna Nõmme linnaosa vanem

Jaga |