Eesti neiu pihtimusi metsikust Aafrikast

Kesknädala toimetusele saatis ta pika kirjelduse oma mullusest reisist Kesk-Aafrikasse - Kongo Demokraatlikus Vabariigis asuvasse linna nimega Goma. Teekond sinna kulges läbi Rwanda pealinna Kilgali. Rwanda kodusõja ajal 1994. aastal asus Gomas sadu tuhandeid Rwanda põgenikke ning linnas puhkes kooleraepideemia. 1997. ja 1998. aastal tungisid Gomasse Rwanda valitsusväed ja tapsid tuhandeid põgenikke.

Enda sõnul läks Jane lihtsalt külla sakslasest sõbrale Wolframile ja Kongos olles otsis ise endale kooli, kus sai läbi teha oma koolipraktika ja samas aidata kohalikke lapsi. Tal oli see esimene kord Aafrikas olla.

Kesknädal noppis Jane reisikirjast välja põnevamaid seiku. Kongo DV [aastail 1908-1960 Belgia Kongo, 1971-1997 Sair (Zaire)] piirneb Kongo Vabariigi, Kesk-Aafrika Vabariigi, Lõuna-Sudaani, Uganda, Rwanda, Burundi, Tansaania, Sambia ja Angoolaga, olles eestlaste jaoks müstiliselt kauge ja võõras paik, mida tuntakse pidevate kodusõdade poolest (1960. aastal iseseisvunud riigis tegi 1965. aastal riigipöörde Mobutu, kelle 1997. aastal kukutas Laurent Kabila, kes 2001. aastal mõrvati tema enda ihukaitsjate poolt ja uueks presidendiks sai tema poeg Joseph Kabila).

Ometi peavad kohalikud inimesed ka sellistes tingimustes oma eluga hakkama saama.

Pangu alljärgnev meid mõtlema maailma kummalise mitmekesisuse.

* Söögipausil Kilgalis (Rwanda) hakkas üks vanem härrasmees meiega rääkima. Kilgali oli kunagi olnud prantsuskeelne, kuid nüüd on ingliskeelne. Härra rääkis vabalt mõlemas keeles, oli lugenud „Loomade farmi" (mis tuli jutuks, kui ta rääkis Kongo Demokraatliku Vabariigi linna Goma sõjaväest ja olukorrast riigis). Sain teada, et sõdurid Gomas röövivad päise päeva ajal inimesi ja võtavad ära raha, telefone jms, kuna sõdurid ei ole riigi poolt tasustatud. Ja kui sa peaks keelduma, siis lähed päevaks-paariks trellide taha. Kuid kui on vaja tõelisi mehetegusid teha, kõnnivad sõjaväelased minema, sest „miks peaks ta oma elu kaalule panema riigi eest, kes ei maksa talle pennigi".

Võimud otsivad vabatahtlikke, et uut ja paremat sõjaväge moodustada. Kindlasti on seal mingi hulk ka vabatahtlikke, kuid enamik neist on lihtsalt sunni korral seda kõike kaasa tegemas. Samuti pidi politsei sõidukeid peatama ilma igasuguse põhjuseta (muidugi nad enda meelest ikka mõne põhjuse kuskilt said) ja siis kohe raha nõudma. Ja see kõik osutus ka tõeks, sest nägin seda mitmeid kordi oma silmaga.

* Linnaks, kus Kongo DV-s elama hakkasin, oli Goma. Elanikke on seal umbes miljon ja see linn asub Nyiragongo vulkaani jalamil.

Goma piiri ületasime valutult. Aga viisat niisama kergelt ma siiski ei saanud. Me lootsime seda saada piiril. See ametimees, kes meile viisat väljastas, küsis 400 dollarit ühekuise viisa eest. Pöörane hind! Muidugi proovisime ka midagi sellist talle öelda, kuid mina olin see, kes riiki siseneda tahtis, ja seega tema oli see, kes sai hinna määrata. Miks ma küll kahtlen, et see raha tema taskutest kaugemale ei jõudnudki?

Goma oli hoopis midagi muud kui Kilgali. Gomas puuduvad asfaltteed. Õigemini leidus üks väikene jupp kesklinnas, kus oli midagi sõidutee-sarnast. Inimesi tundus olevat veel rohkem ja ikka keset sõiduteed. Tänaval müüdi igat kraami värskest lihast diivaniteni. Autod ja mootorrattad (enamik neist olid taksod, millega sõit maksis pool dollarit) liikusid kuidas juhtus ja nii mitmes reas nagu vaja. Kui keegi koperdas ees või mõni inimene ületas teed, lasti lihtsalt signaali.

Uberikud - poed ja elamud - olid Gomas palju kehvemad kui Kilgalis, kuigi Kongo on üks rikkamate maavaradega riike maailmas.

* Gomas on levinud koti- ja taskuvargad. Nendeks on enamasti lapsed, kuna neil pole suurt muud teha. Varastatakse nii kraami ja raha saamise eesmärgil kui ka igavusest. Alati peab endaga kandma kaasas koopiat passist. Raha ja telefoni tuleb hoida võimalikult ihu lähedal. Üksinda pole soovitav kodust lahkuda, pimedas seda enam. Joomiseks kasutada ainult pudelivett või keedetud vett. Õhtul kanda võimalikult heledaid, parem lausa valgeid riideid, sest moskiitod armastavad tumedaid värve.

* Goma on üks hullemas seisus olevaid osi Kongo DV-st. Siin, nö kesklinnast veidi eemal, asub telklaager, kus on olukord tõeliselt jube. Sinna sattudes tundsin ennast kui dokfilmis, mida olen Aafrika nälgivate ja kodutute inimeste kohta telekast vaadanud. Kuid nüüd oli see reaalsus. Ma ise olin nende inimeste vahel ja nägin oma silmaga kogu seda vaesust.

Inimestel on katkised riided seljas. Lastel võis näha, kuidas piss mööda jalgu alla jookseb. Mõne tüdruku kleit oli auguline ja selle all ei paistnud olevat mingit aluspesu.

Elamiseks on telgid või lip-lipi-peal stiilis ehitatud väikesed onnid. Kui me seal autoga sõitsime, jooksid lapsed meie autoga kaasa, hüppasid auto tagumiste kojameeste külge. Samuti lehvitasid, hõikasid tervitusi või küsisid raha. Üks vanem naisterahvas virutas lahtise käega vastu auto kapotti ja ütles kohalikus keeles mõned sõnad. Samal ajal teeääred olid täis naisi ja mehi, kes tegid süüa, sõid, pesid pesu.

Midagi sellist pole ma veel kogenud. Seda oli raske taluda ja hiljem sellest üle saada. Vaatepilt oli täpselt see, kui keegi eurooplane pooleldi naljaga ütleb: „Sina viskad selle lihtsalt ära, kuid Aafrikas inimesed nälgivad."

Hiljem kuulsin, et selline kerjamine ja haleda näo tegemine on rohkem show pärast. Et jätta võimalikult armetu mulje. Ometi ei saa unustada, et seal siiski on selliseid ka, kellel pole tõesti midagi ei süüa ega keha katmiseks.

* Veel on Gomas üks huvitav maja. See maja on ülevalt alla, läbi kahe korruse poolik. Maja esimene pool nagu oleks puudu. Täpselt nii, nagu maavärin ühe majaga teha võib. Allesjäänud osa on aga inimestest tühi. Selle maja lugu oli päris ennekuulmatu. Nimelt olid majaomanikul mingid probleemid riigijuhtidega. Ja see probleem ei lahenenudki, ning riigijuhid ütlesid: „Mida-mida? Sinu maja on meie maa peal!" Saatsid siis kopamehed, kes pool majast maha võtsid. Nüüd seisab teine pool tühjalt, ja mure on lahendatud.

* Ilm on siin soe ja päikeseline. Õhtud on veidi jahedamad. Päeval päikese käes on väga soe ja mõnus, kuid, istudes varjus, on jahedam (tegu on augustikuu lõpuga). Jahedam selles mõttes, et mina tõmban varjus endale salli peale ja paljaste varvastega ei ole. Päikese käes on paras päikest võtta. Võrreldes Itaaliaga, kus sel aastaajal on päike nii kuum ja röövib kogu su energia, on Kongo päike inimsõbralikum. Meie rõdule tuleb päike alles kell 15, kuid siis on selge taeva korral nii tugev, et on võimalik päevitada.

* Pulmaautod on kaunistatud värviliste paelte ja tuttidega. Külalised on kaunites kleitides, tihti mitu naist samast riidest tehtud kleidis. Ja pulmas need kleidid või kostüümid ei ole euroopalikud ega ameerikalikud, nagu nad vabal ajal kannavad, vaid pulmariided on nende kohalikus stiilis, mis mulle väga meeldib ja mida isegi kanda tahaks. Mehed kannavad ülikondi. Nad näevad suurepärased välja. Pruutpaar on riietatud valgesse. Ka mehel on seljas valge ürp. Kui alguses neid kaugel nägin, vaatasin et - kaks pruuti. Tegelikult oli üks ikka mees. Ühes sellises pulmas oleks täitsa tore ja huvitav osaleda.

* Suundusime ülikooli poole. Paistis, et Christian [kohalik keelioskav koduabiline, sünd. 1979] polnud seal varem käinud ja oli seetõttu ka veidi närvis. Peatus võõraste poiste juures ja küsis nende käest, kuhu me oma murega minema peaks. Christian oli mureliku näoga, tegi ettepaneku uuesti koju minna, ja kui ma keeldusin koju minemast, küsis, kas me ikka tõesti peame sinna minema. Peame, kallis, peame!

See oli betoonist põrandaga maja. Katusel lehvis ribadeks kulunud Kongo lipp.

Astusime majja sisse ja esimene uks, kuhu koputasime, tundus olevat õpetajate toa oma. See oli rahvast täis ja seina ääres oli hunnik kaetud arvuteid. Christian rääkis nendega, kuid ei vaadanud kellelegi silma. Ma ei tea, mida nad seal täpselt rääkisid, kuid hääled muutusid valjemaks ja igaüks tahtis äkki sõna võtta. Christian-vaeseke hakkas juba uksest välja minema, kui minu juurde tuli mees, kes terve selle aja oli mobiiltelefoniga rääkinud, ja küsis arusaadavas inglise keeles, mida ma soovin. Rääkisin siis talle, ja ta ütles, et selles koolis ma ei saa prantsuse keelt õppida. Istusime maha, et asja arutada. Murelik Christian hiilis ka ligi.

Mees aitas mind niipalju, et andis aadressi ja kontaktid, kust ma võiksin vastava inimese leida. See oli miski teine kool, kuhu minema pidin. Tänasin teda ja küsisin siis lõpuks, kas ta ehk juhtub olema siin direktor. Kuid ei - ta oli lihtsalt õpetaja. Kui hakkasin tõusma ja lahkuma, sest aeg on raha, pani õpetaja ette, et me teeksime kõik koos väikese ekskursiooni koolis. Mis sai mul selle vastu olla!

Nägin klasse, mis oli õpilasi täis. Nägin katkiseid aknaid. Mitte ühegi ukse juures ei olnud silti, millise ruumiga tegu on. Käisime läbi kõik neli korrust ja nägime ka sööklat, kus oli töötav telekas. Õpetajahärra uuris ka mu päritolumaa kohta, ja kui ütlesin Eesti, teadis ta esimese kohalikuna, et see asub ju Riia kõrval.

Kooli kohta käivad aga jutud, et igaüks, kes maksab, ka lõpetab selle kooli. Kahjuks on aga nii, et koolist tulevad nii-öelda diplomeeritud tudengid, kes ei oska isegi õigesti kirjutada. Sealt pole vaja palju edasi mõelda, et enamik neist on töötud (Gomas on 94% inimestest töötud).

* Goma külje all elavad inimesed, kes erinevatel põhjustel on pidanud oma eelmistest elukohtadest lahkuma. Nad on vaesed ja näljas. WFP (ÜRO allorganisatsioon World Food Programme - Maailma Toiduprogramm) on üks, kes neid söögiga aitab. Kuna mu võõrustaja Wolfram seal töötab, otsustas ta ühel laupäeval, kui oli teine päev toidujagamisega alustada, sinna minna ja mind kaasa võtta. Pidime alguses ainult korra sealt läbi sõitma.

Toidujagamine toimub nimekirja alusel, ja see, kel on suurem pere, saab ka rohkem.

Ühesõnaga, igast perest tuleb üks esindaja, kaasas anumad ja kotid, kuhu panna toiduained (oad, jahu, sool, õli).

Jõudsime sinna, kui kogu trall polnud veel pihta hakanud. Nad olid seda juba eile alustanud, kuid ei saanud täna kohe jätkata, kuna eile pandud piirdepostid ja piirdenöörid olid ööga ära varastatud. Keegi pidi nüüd sõitma linna ja kogu kraami uuesti muretsema. Siis oli vaja kaup laiali ja hunnikutesse laduda ning siis võis nimekirja ette võtta ja inimesi kaubale ligi lasta. Mina võtsin fotoka ja proovisin kõike jäädvustada. Olin alguses maruhäbelik ega teadnud, kui lähedale ma võin neile minna ja kas ikka tohin kõike pildistada. Kohalikele see pildistamine ei meeldinud. Mõni üksik oli, kes naeratas, ja siis ma ka tänasin teda. Enamasti keerasid nad pead ära või vaatasid minu poole altkulmu.

Mul pole varem olnud kogemust pildistada abivajajaid. Ega mul erilisi fotograafikogemusi polegi. Teen seda lihtsalt hobi korras. Tegin, kuna see oli niivõrd huvitav.

Esimene pool tundi olin küllalt häbelik ega teadnud, kui lähedale võin inimestele minna ja mida üldse pildistada. Kuid selle tunnetuse saab kiiresti kätte.

Mida ma siis seal nägin? Inimesed võtsid järjekorda, kui nende perekonnanimi valjuhääldist kostis. Enamasti olid oma peret tulnud esindama naised, kellel olid vahel ka imikud linaga selja peale seotud. Paljudel ei olnud vajalikke ega vajalikus koguses anumaid, kuhu oma portsjon panna. Siis nad võtsid enda ümbert ühe lina ja panid näiteks oad sinna, või viskas keegi rahva hulgast nende suunas mõne anuma. Mõni oli oma peret esindama saatnud 8-aastase poisi, mis muidugi oli WFP tegelastele vastuvõtmatu, hakkaski selle ümber kemplemine.

Naised, kellel oli selja peal väike beebi, ei pidanud millekski vajadusel titale tiss suhu pista ja siis teda toita keset toidu jagamist. Kohalikud aga ka petsid seal üksteist. Näiteks panid mõned mammad salaja ube seeliku alla lina sisse, ja kui see teistele teada sai, hakkasid nad omavahel hirmsal häälel õiendama, ja petjad pidid oad tagasi panema. Või siis näiteks: see, kes jahu jagas, proovis ikka oma tuttavatele suuremaid portse panna.

* Täiesti juhuslikult möödusin koolist, kus on koos lasteaed ja algkool. Otsustasin sisse minna ja ennast tutvustada, kuna selleks, et Gomasse tõesti pikemaks ajaks jääda, vajasin ma tööd. Puhtalt õhust ja armastusest ei ela meist keegi kuigi kaua.

Astusin siis kõrge metallaiaga piiratud alale, mis oli täis koolivormis lapsi. Pöördusin esimese täiskasvanu poole, kes ei olnud lapsevanem, ja tutvustasin ennast. Ma pole iial enne sellisel viisil tööd otsinud, kuid nüüd näen, et see võib teinekord olla ainus viis, et midagi saada ja oma soov täide viia. Et ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha.

Kahjuks see härra, kelle poole pöördusin, ei rääkinud inglise keelt, kuid kohe oli varnast võtta teine meesterahvas, kes rääkis inglise keelt. Ma rääkisin talle oma loo ja esimene vastus oli kohe, et „ei, meil on kõik kohad täis". Kuid hiljem siiski paluti mul tagasi tulla ja ühineda lasteaiaklassiga ning vaadata, kuidas õpetaja nendega töötab. Olin nõus ja lubasin järgmine päev taas tulla.

Jõudsin lasteaeda veidi enne kaheksat hommikul ja mind tutvustati kasvatajatele (nüüd ka Eesti mõistes - õpetajatele). Lapsed olid ka kenasti kooliõuel ja mängisid või ajasid omavahel juttu.

Kasvatajaid oli kolm. Kaks töötasid päris pisikestega (alates 2. eluaastast) ja mina liitusin õpetajaga, kellel olid vanemad lapsed (vanuses 4-6, kui silma järgi pakuks). Kui kell sai 8, rivistati lapsed vile peale üles. See tähendab seda, et üks mees vilistas vilega ja lapsed joondusid üksteise seljataha nii, et ühes rivis olid poisid, teises tüdrukud. Lasteaialapsed jäid oma õpetaja juurde, kuid kui algas vile järgi „võimlemine", tegid nad kaasa. Seejärel lauldi Kongo hümni.

* Ma usun, et tasa ja targu on võimalik Gomas hea tahtmise juures endale tegevust leida küll. Kuidas aga päris tööga on, seda ma ei tea. Ja võib-olla ei saagi teada. Kuid maigu olen suhu saanud sellest, kuidas Kongos elatakse.

See on kogemus, mida vähestel õnnestub läbi teha. Võib öelda, et mul on kahju, et see aeg siin lühikeseks jäi, kuid parem on siiski lahkuda positiivsemate tunnetega.

[fotoallkiri] ILU: Goma loodus on võrratu, vaatamata seal toime pandud jubedustele. Foto Jane Saks

[esiletõste] JANE SAKS: „Õpetajahärra uuris ka mu päritolumaa kohta, ja kui ma ütlesin Eesti, teadis ta esimese kohalikuna, et see asub ju Riia kõrval."

Toimetusepoolseid selgitusi

Kas teadsid, et

kõrvuti asetseb kaks Kongo-nimelist riiki: Kongo Demokraatlik Vabariik (KDV) ja Kongo Vabariik (KV).

Praeguse KDV ala sai 1885. aastal Belgia kuninga Leopold II eraomandiks, mille pealt riigipea teenis tohutu varanduse, orjastades kongolased oma kummitööstusse. 1908-1960 oli selle riigi nimeks Belgia Kongo ning Belgia valitsuse all arenes riik märgatavalt nii sotsiaalselt kui ka majanduslikult. 1960. aastal võitis parlamendivalimised rahvuslik liikumine ning KDV iseseisvus. Esimeseks peaministriks sai Patrice Lumumba. Peagi puhkes aga äge võimuvõitlus ja riik lõhestus. 1965. a sai valitsejaks Mobutu. 1971-1997 kandis riik nime Zaire. Aastatel 1996-2009 vaevles riik kodusõdades, milles hukkus otseselt või kaudselt 5,4 miljonit inimest. Hetkel elab KDV-s umbes 75,5 miljonit inimest ning riigi tohutu põllumajanduslik ja kaevanduslik potentsiaal on kasutamata.

KV sai Prantsusmaa kolooniaks 1880. aastal. Pealinn Brazzaville oli 1940-1943 natside okupatsiooni ajal vaba Prantsusmaa sümboolne pealinn. 1960. aastal riik iseseisvus ning viis aastat hiljem hakati looma suhteid kommunistlike riikidega. 1979. aastal valiti presidendiks Sassou Nguesso, kes juhtis riiki 1992. aastani. 1997. aastal sai Nguesso pärast lühikest kodusõda uuesti presidendiks ning hoiab seda ametit tänini, vaatamata korruptsioonisüüdistustele ning etteheidetele diktaatorliku juhtimisstiili pärast.

Kn

Jaga |