Sotsiaalpoliitika – 2005. aasta eelarve nõrgim lüli

OLEV RAJU,      17. november 2004


Kõige nõrgemaks ja vastuolulisemaks lõiguks 2005. aasta eelarves on sotsiaalpoliitika. Jääb isegi mulje, et Eestis on korraga kaks valitsust ja kaks arusaama sotsiaalpoliitika olemusest. Üks, kui lugeda valitsuse hinnangut sotsiaalsfääri probleemidele ja teine, kui vaadata, milleks ja kuidas raha eraldatakse.

Peatume valitsuse sotsiaalpoliitika hinnangutel lühidalt, tuues vaid mõne tsitaadi eelarve eelnõu seletuskirjast: „… peamisteks probleemideks on strukturaalne tööpuudus, suured regionaalsed erinevused ja riskigruppide kõrge töötuse tase. Tööturusüsteemi alafinantseeritus …"; "… suur osa haiglate investeeringuvajadustest on endiselt katmata"; "prioriteediks on … narkomaania ravi ja rehabilitatsiooni …võrgustiku loomine"; "hooldeteenuste korraldamine"; "arstiabi kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine", "patsiendi õiguste kaitse edendamine"; "laste riiklik hoolekanne"; "proteeside jt abivahendite nõudlus ületab pakkumise"; "õpetajaskond vananeb kiiresti"; "probleemiks on tänavalapsed" jne, jne.
Väga õiged probleemide püstitused! Kuid sellega asi piirdubki: ühegi probleemiga pole valitsus eelarves arvestanud, rääkimata mingitest lahendustest ja nende reaalsest rahalisest kattest.

Valitsuse sotsiaalpoliitiline künism
Valitsuse hinnangud sotsiaalpoliitikale tulenevad sellest, mis arvud on eelarves kirjas. Ja see hiilgab künismiga – pole ühtegi reaalset lahendust eeltoodud sotsiaalsetele probleemidele. Veelgi enam, eelarve kava läheb sisuliselt mööda ühiskonna suurimatest valupunktidest – AIDS ja narkomaania, absurdselt madal töötu abiraha, arstiabi üha halvenev kvaliteet ja selle kättesaamise raskused, pensionide väiksus, lastega perede majandusprobleemid ja kuritegevus. Selle asemel antakse aga lisaraha kõige jõukamatele.
Pensionide tõusuks on raha vaid 136 krooni ulatuses vanaduspensionäridel ja vaid 116 krooni ulatuses ülejäänud pensionäridel. Nii väikese tõusuga ei julgenud välja tulla isegi palju kirutud Laari valitsus!
Eriti segane on olukord laialt reklaamitud laste toetamisega. Nii segane, et see on ainus koht eelarve seletuskirjas, kuhu ei julgetud kõrvale panna võrdlustabelit 2004. aastaga. Riigikogus on eelarve arutlusel kõlanud korduvalt seisukoht, et peretoetuste summa koguni väheneb 2,8 miljoni krooni võrra. Eelarve eelnõu arvud on igatahes nii segased, et siit võib välja lugeda tont teab mida – vastavalt soovidele. Kindel on igatahes see, et Aino Järvesoo humanistlikud ideed on pea peale pööratud. Kui tema muretses olemasoleva põlvkonna eestlasteks kasvatamise eest, siis praegusi lapsi üha kasvavate hindade tingimustes toetatakse pigem vähem kui aastal 2004. Oluliselt saavad raha juurde vaid kuni 3000 kõige rikkamat sünnitajat. Eelarves ei jätku raha koolilõunatele, tänavalaste paigutamiseks õpilaskodudesse, töövihikutele, rääkimata koolivälisest tegevusest. Kärbitud on koolitranspordi kompensatsioone, õpilaste toiduraha ei kata enam reaalseid kulusid.

Kärped, kärped, kärped
Kärbitud on puuetega inimeste toetusi; puuetega inimeste hooldajate arv peab vähenema 3000 inimese võrra.
Arstid võitlesid välja teatud palgatõusu. Kuid samal ajal on kiirabi materiaalne baas ebarahuldav (kas tõesti peab keegi rikkiläinud kiirabiautos surema, enne kui siin midagi muutub?!), haiglajärjekorrad üha pikenevad.
Absurdne olukord on tööhõivega. ILO metoodika järgi leitud tööpuuduse tase paneb meid ELis automaatselt musta nimekirja; töötu abiraha suurus on aga nii väike, et seda maailmas lihtsalt enam ei usuta (ja see ei tõuse aastal 2005!). Tööpuuduse vähendamiseks kavandatud summad 2005. aastal kasvavad küll arvestatavalt, kuid nende efekt on ülimadal. Ühe töötu ümberõppeks on plaanis kulutada rohkem, kui läheb maksma ühe tudengi kogu stuudium. Ja mis efekti annab meile see, et töötu koolituse põhiraskus on kursusel, kuidas end ülal pidada töövestlusel. See võib aidata konkreetset Jürit või Marit, kuid tema asemel jääb töötuks siis keegi teine. Töökohti tuleb juurde ehk mõne koolitaja koha võrra. Ja kuluvad selleks sajad miljonid. Mis aga puutub maakondadele-omavalitsustele selleks eraldatavasse rahasse, siis seda on isegi kärbitud.

Issand, kaitse Maarjamaad
AIDSi leviku kiiruselt kuulume maailma tippriikide hulka. Võitluseks selle haigusega aga raha ei jätku ja, mis veel hullem, raha kasutamise efektiivsus on pehmelt öeldes tagasihoidlik. Narkomaania ulatuselt me veel päris "tipus" ei ole, kui aga jätkub senine passiivne hoiak ja valdkonna alafinantseeritus, võime jõuda küll.
See nukker loetelu on tegelikult väga pikk. Kuid mida tahta, kui sotsiaalkulude osakaalult SKPs oleme ELis sabaotsas ja mis kõige hullem, nagu tunnistab rahandusminister oma vastuses tööandjatele, sotsiaalsele kaitsele minevate summade osakaal 2005. aasta eelarves võrreldes 2004. aasta eelarvega ei kasva, vaid väheneb 0,3 protsendipunkti võrra.
Vägisi tahaks öelda: issand, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad! Või oleks õigem: issand, kaitse Maarjamaad!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)