Allohvitseride nappus kahandab kaitsevõimet

Mati Jakson,      21. märts 2007


Peale hea väljaõppe ja korraliku varustuse vajab kaitseväelane kindlat teadmist, et teda peetakse riigi vundamendi üheks osaks ning teda toetatakse nii moraalselt kui ka majanduslikult. Esimesel iseseisvusajal kajastus see üleajateenijate suures arvus. Tollal oli Eestis sõjaväelase maine kõrge ja vormikandmine auasi. Taasiseseisvunud Eesti aga kipub kaadrikaitseväelasi unustama.

Kõik algas ohvitseride ja allohvitseride korterisoodustuste kärpimisest, mis koos palgatingimuste kehvenemisega, kui võrrelda muude vastutusrikaste ametialadega, on kaasa toonud kaitseväeteenistusest lahkumise esimese laine.

Ehkki välismissioonidel osalejate väljaõpe ja kogemused on leidnud välismaal suurt tunnustust, kiputakse Eestis neid kaitseväelasi alahindama. Ometi nõuab rahvusvahelise tegutsemise kogemustega nooremallohvitseride koolitamine rohkem aega kui nn kiirlipnike koolitus.

Kuna kaitseväe selgrooks on juhtidest allohvitserid, tundub veebelkonna paarisajakroonine palgatõus suisa irvitusena. Meie ainus täisprofessionaalne väeosa on juba teist aastat poolikult komplekteeritud kehvade palgaolude tõttu. Sama veider ja mõtlematu on missioonidele suundunud kogenud ja eriväljaõppega vanemallohvitseridele ainult ajutiselt ohvitseriauastme andmine. Mitmetes riikides kuuluvad suure praktikaga ja heade juhiomadustega veeblid oma ametiülesannete tõttu iseenesestmõistetavalt ohvitserkonda.

Otsekohe oleks vaja lahendada sõjaväelasekutse valinud noorte korteriküsimuste lahendamine. Kas need tublid noormehed peavadki jääma vanapoisteks? Tahavad ju nemadki luua perekonna ja anda panuse iibeprobleemi lahendamisse.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)