„Ühtne Eesti" kui Keskerakonna projekt

On imestatud, miks mõned keskerakondlased otsekui häbenevad enda kuulumist erakonda. Ega siis pole imestada midagi, kui meedia on loonud ainsast otsustavatel hetkedel ja kriisides õigesti käitunud erakonnast pildi kui paariast.

Keskerakonnast kujundatud pilt

Mujalt tulnud kõrvaltvaatajale tundub see üsna imelik. Kus veel oleks selline plejaad väärikaid inimesi nagu Keskis? Rein ja Jüri Ratas, Ain Seppik, Enn Eesmaa, Siiri Oviir, Kadri Simson jpt. No muidugi on Keskis ka omad narrid ja triksterid* (ingl trickster  kavalpea, suli - Toim.), aga see kuulub asja juurde. Mu meelest on praegusel ajal vaja just loovaid ja huumorimeelega riigimehi.

Olen öelnud, et inimkonna pärispatt on võtta elu liiga tõsiselt. Mitte ainult inimesel pole 20% tema potentsiaalist teadlik ja 80% alateadlik, vaid see on nii ka ühiskonnal.

Ühiskonna teadlik sotsiaalne logos on end ammendanud - on aeg mõjutada sotsiaalset mythos't. Sellega NO-teater on alustanud ja Keskerakond võiks julgelt jätkata. Kogu dramaatilisuse ja mütoloogilisusega.

Edgar Savisaar on Keskerakonda võrrelnud Noa laevaga - on loomulik, et selles on igatsorti rahvast. Moskvas on Punasel väljakul isegi esinduskatedraal nimetatud ei kellegi teise kui „jurodivõi" (ullike) Vassili Blažennõi järgi. Seega olgem avatud ka sotsiaalse mythos'e protuberantsideks.

Keelatud diskursus

Kui nüüd meie poliitikat taas ratsionaalselt vaadata, siis korruptsiooni puhul ei saa Rahvaliidu vastu keegi. Valimislubadused? Reformierakonna omad on ju olnud lausa utoopia. Ideoloogia? On imestusväärne, et tänases Euroopas on kuskil võimul veel selline kitsalt rahvuslik-natsionaalsete vaadetega partei nagu IRL. See on vananenud XX sajandi paradigma.

Miks siis ikkagi Keskerakond on paaria? Ühelt poolt sestap, et Keskerakond on olnud hetkel domineeriva üldise arvamusega, ehk lubatud diskursusega, pisut erineval seisukohal. Hea uudis on see, et ratsionaalne sotsiaalne logos oma kangelasprojektidega on lõppenud ja on tulemas sotsiaalse mythos'e aeg, kõige selle loovuse, dramaatilisuse, mütoloogilisuse ja huumoriga.

Praegu on Keskerakond ainus, kes üldse midagi teeb hättasattunud inimeste heaks. Sotsiaalsed töökohad on lahendus, ehkki ajutine. Võlgade all ägavatele inimestele pankadega võrdsete õiguste andmine on samuti hädavajalik. Igati mõistlikust astmelisest tulumaksust on samuti tehtud paaria, kuigi praegu oleks selle käivitamine eluliselt vajalik.

Keskerakond kui päästelaev

Tegelikult on Keskerakond täna juba enam kui erakond - see on ellujäämisviis. Ja sestap on sotsiaalse mythos'e režiimis tal kõige enam võimalusi.

Kas teate, et rahvas kestab rahvana vaid seni, kuni ta  areneb. Õigupoolest üks elanikkond, eri etnosed ehk rahvused moodustavad rahva vaid siis, kui nad on tõusuteel. Meil  on aga juba uue iseseisvuse algusest alanud destruktiivsed protsessid: elanikkonna katastroofiline kahanemine, vastuolud eestlaste ja venelaste vahel, noorte äravool, rahvastiku vaesumine jms.

Integratsioon ei andnud tulemusi isegi mitte siis, kui see lõimumiseks nimetati - nii et lõpuks tuli ka rahvastikuministri tool likvideerida.

Aga Keskerakonnas on integratsioon tulemusi andnud. Siin ei tehta vahet rahvuste vahel. Isegi nii, et vastased nimetavad seda erakonda juba vene parteiks.

Samuti on tülinorimine Venemaaga üks väga rumal asi. Eesti geopoliitiline asend juba iseenesest määrab, et peaksime naabriga olema heades suhetes. On teada, et Eesti on korduvalt rikastunud tänu kaubandusele ja transiidile Venemaaga. Nüüd on see soomlaste saak.

Nagu ka Nord Streami gaasijuhe ja selle võimalikud töökohad. Me oleme ise oma trumbid maha mänginud.

On tõsi, et ainult Savisaare valitsus võiks siin midagi päästa, taastades Eesti geopoliitilise potentsiaali. Kuigi rikutut heaks teha pole kerge.

Ma ei tea, kas parempoolsed suudavad rahva veel euro-imega ära petta, aga on parem, kui see tuleb, kui et tulemata jääb. Muidugi on see eriti hea Rootsi pankadele, kelle orjad me nii või teisiti kõik oleme. Eks ta ole! Juba meie eepos algas sõnadega „Laena mulle kannelt, Vanemuine...".

Savisaare missioon

Kui heidame pilgu kollektiivsesse erakondlikku  alateadvusse, siis siin on Savisaare suhtes kindlad ohumärgid. Kuna Edgar pole tavaline poliitik, vaid missiooniga riigimees ja isiksus, siis on ta teistele ohtlik.

Seda missiooni ei pea segamini ajama lihtsalt sarmi või karismaga. Ka Andres ja Indrek Tarandil on sarm ja karisma ning omamoodi karisma on ka Mart Laaril. Savisaare karisma taga on aga kutsumus. Tema missioon pole veel lõplikult avanenud, aga kuna see on oma olemuselt metafüüsiline, on peaaegu kõik tavapoliitikud vaistlikult selle vastu.

Kui Savisaar võrdleb Keski Noa laevaga, siis pole see lihtsalt kena metafoor, vaid ettenägelik tõlgendus. Muide, ka  Noale pandi  pahaks, kui ta kesk kuiva aega laeva ehitas, sest veeuputust ei uskunud keegi. Ta ehitas seda pilgete saatel aastaid - kuni päevani, mil seda oli tõesti vaja.

Et oma missiooni lõpuni viia - selleks aga võib olla ka eesti rahva ja riigi päästmine - vajab Edgargi laevameeskonda. Too missioon, mille peamiseks kandjaks on tema, vajab ka kaaskandjaid, abilisi, töötegijaid. Edgari missioon pole ainult tema missioon, vaid on kogu Keskerakonna missioon. On  au olla selles osaline. Seega võiks keskerakondlane end küll vabalt tunda oma kõrge kutsumuse väärilisena - see tähendab, igati väärikalt, isegi kui selleks läheb vaja mängida triksteri rolli.

„Ühtne Eesti" on kõigele vaatamata Keskerakonna projekt ja on hea, et NO-teater sellele tuult purjedesse puhub.

RAIVO RAAVE, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lektor

Jaga |