13. juuni 2018
23 (1104)
Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus Kesknädal jätab endale õiguse kommentaare tsenseerida 
Mis juhtuks, kui Venemaa äkki võtaks kuulda...MALLE SALUPERE, 23. veebruar 2005… Eesti teatud ringkondade nõudmist tunnistada Eesti okupeerimist ja vabandada ning Petserimaa tagastada? Sellega loodud okupatsiooni mõiste laiendamise pretsedent oleks signaaliks paljudele rahvastele nõudmiste esitamiseks eelkõige USAle ja meie teistele Lääne sõpradele, kes oma koloniaalset minevikku ja selle tagajärgi rahvaste ajaloos kuidagi meenutada ei taha. Nad on selle nii edukalt unustanud, et keskmine eurooplane või ameeriklane usub siiralt, nagu oleks teiste rahvaste ahistamine ja hävitamine omane vaid pahadele fašistidele ja kommunistidele. Ameeriklane pisaraid ei usuks Meie nutulaulud eestlaste kui põlisrahvuse ahistamisest võivad vähegi ajalugu tundvas ameeriklases tekitada kahtluse, et teda mõnitatakse, kuna ameerika rahvas on tekkinud sisserändajatest mitte põlisrahvaste (indiaanlaste) kõrvale, vaid nende halastamatu hävitamise ja tänaseni kestva väljatõrjumise teel, kusjuures ühelgi sadadest indiaani keeltest ei ole USAs mingeid õigusi. Sakslaste ees on piinlik Mul on juba ammu olnud piinlik sakslaste ees, kellele räägitakse, kuidas paha Venemaa korraldas poole tuhande ohvriga 9. märtsi Tallinna pommitamise, mida igal aastal mälestatakse. Sakslased mäletavad ligi miljoni tsiviilelaniku ja tuhandete kultuuriobjektide hävitamist Inglise-Ameerika õhurünnakutes, kuid seal püütakse minevikku takerdumata edasi minna ega raputata igal aastal rusikaid Inglismaa poole ega meenutata, mida kõike prantslased on ajaloos sakslastele teinud. Eesti ajakirjandus levitas Dresdeni hävitamise 60. aastapäeva puhul legendi, nagu oleks linna pommitatud venelaste nõudmisel. Kas liitlased olid juba tollal Stalini puudlid? Ja kas nad ka Kölni, Hamburgi ja teised linnad venelaste nõudmisel maatasa triikisid? Vana raev piiride pärast Kõige ohtlikum oleks piiride puutumine. Poolakad peavad enda omaks ja tahavad tagasi Vilniust, sakslased Königsberg/Kaliningradi; Sudeedi sakslased, kelle tshehhid Potsdami kokkuleppe alusel peaaegu paljajalu ja paljakäsi minema ajasid (meie pere küüditati Siberisse kultuursemalt!), tahaksid koju tagasi. MRPle eelnes samavõrd häbiväärne, kuid Eestis vähetuntud Müncheni kokkulepe, millega Tšehhoslovakkiast lõigati ära terve Eesti suurune osa, lootes, et Hitler sellega lepib ja sõda jääb ära. Lääneriikides teatakse hästi, et ilma selle sobinguta poleks Hitleri pakt Staliniga ehk MRP kunagi võimalikuks osutunud. Rohkem eneseväärikust kuluks ära Üks eesti keelt oskav saksa vanahärra arvas, et eestlased ei ole ikka veel seda eneseväärikust leidnud, millele president Rüütel neid asjata manitseb, ja püüavad oma alaväärsuskomplekse ärplemisega (NB! Vaadakem või arvukaid netikommentaare, mida kahjuks ka mujal loetakse!) maandada, mis neile rahvusvaheliselt aina enam miinuseid toob. Veel küsis ta, kas setud ja sambasõdalased pole mitte enese teadmata muutunud Euroopas pead tõstvale revanšismile ja neonatsismile kastanite väljatoojaks? Eesti väiksus teeb selle sobivaks katsepolügooniks. Kui kära väga suureks läheb, jääks pretsedendi looja lõpuks peksupoisi ja patuoina rolli. Praegune mudamaadlus riigisaladuste ja välisministri ümber teeb meid aga välisvaatlejale eriti naeruväärseks. Kui nüüd ikka meenutaks endale, et Eesti ei ole maailma naba, ja enne kui hakata teistele rahvastele ajalugu õpetama, leiaks äkki oma soomättalt krooksumise asemel avarama silmapiiriga kellatorni? Viimati muudetud: 23.02.2005
| 
Tagasi uudiste nimekirja |
