Kas on võimalik ajalugu kirjutada või kirjapandut uskuda?

Inimese arusaamine toimunust oleneb paljuski, kui mitte tervenisti: 1) tema sünniajast ja -kohast; 2) lasteaias ja koolis saadud teadmistest; 3) kodusest kasvatusest ja vanemate vaadetest; 4) selle seltskonna arusaamadest, millega pidevalt suheldakse; 5) inimese enda kohast ühiskonnas.

Ajaloolane, valgustades mingit teemat, lähtub oma isiklikust suhtest toimunusse. Isegi antiikajastu sündmusi käsitledes pole ajalookirjutaja oma hinnangutes vaba. Näiteks, kui  jutt on Rooma riigist, siis monarhistliku ilmavaatega ajaloolane annab õiguse ja eelistuse keisrile, kommunist aga suunab kogu oma sümpaatia  orjadele. Ukraina ja Valgevene partisane nimetab ühe poole ajaloolane bandiitideks, teine aga rahvuskangelasteks.

Tagajärjeks on, et erinevates riikides on ajaloosündmused  kooliõpikutes kajastatud diametraalselt vasturääkivatena. Nii siis on lood AJALOOGA.

Ning on veel üks kategooria ajalooteadlasi - need, kes kirjutavad TELLIMUSTÖID ning kellel pole asja tõe ja tõikadega.

OLEG BUROV,  Harjumaa, Saku vald

Jaga |