Rein Järlik: Eesti riik saab olla ainult siis, kui siin väikesel maal oleme enamuses meie, eestlased!

Foto Scanpix

Kuivõrd võib öelda, et iga aasta, mis möödub Eesti taasiseseisvuse välja kuulutamisest, lisab sellele sündmusele mõne uue aspekti, ja kuidas paistavad toonased sündmused 25 aasta tagant?

Ei usu, et ka tänaseni on lausa iga ajaloolistest augustipäevadest möödunud aasta toonastele sündmustele mingeid uusi aspekte lisanud, veel vähem usun, et neid aspekte on oodata tulevikus. Veerandsajandiga on küllap kõik, kes siis sündmuste keskmes olid, saanud välja öelda, mis juhtus, miks juhtus ja kuidas juhtus. Edaspidi võidakse midagi ehk välja mõelda, aga kas seda uskuda tasub, on iseasi.

Palju aastaid kõlanud üsna häbematu valega, et Ülemnõukogu olevat 20. augustil tahtnud kehtestada kolmandat vabariiki, on vist juba üsna raske laineid lüüa, aga inimesed, kes rääkisid seda siis, räägivad küllap ka täna, kuigi Ülemnõukogu stenogrammid on kõik internetis olemas ja igaüks võib ise veenduda, et kolmanda vabariigi küsimust pole mitte kunagi Ülemnõukogu päevakorras olnud. Seda polnud ka 1991. aasta dramaatilistel augustipäevadel. Eelnõu, millest mõned siis välja lugesid justkui kolmanda vabariigi väljakuulutamist, nägi koos Eesti Komitee liikmetega vist üldse vähem kui kümnendik Ülemnõukogu liikmetest. Istungisaali ei jõudnud see eelnõu kunagi, järelikult ei saanud rohkem kui üheksa kümnendikku selle kohta üldse oma arvamust avaldada, ja nii pole absoluutselt mingit alust väita, et too eelnõu väljendas Ülemnõukogu tahet.

Aga ikkagi, mis konkreetselt aastatega muutunud on?

Aastatega on tõepoolest muutunud suhtumine 20. augustisse kui rahva ja riigi jaoks ülimalt olulisse päeva. Sellele päevale, tol ajal kalendris taasiseseisvumispäevana ja riikliku tähtpäevana sätestatud päevale riigipüha ning töövaba päeva staatuse andmist arutas Riigikogu aastatel 1993, 1994 ja 1995 kolme eelnõud menetledes, kuid Riigikogu ei pidanud 20. augustit riigipüha vääriliseks. Kõige kaalukam argument selle vastu oli, et taasiseseisvumispäev ei tohi riigipühana olla iseseisvuspäeva kõrval, sest see teeb nad võrdväärseks. Jaanipäev seevastu tohib riigipüha olla, see iseseisvuspäeva ei ähmasta! Viimase, kolmanda sellesisulise eelnõu, mille teine lugemine jäigi pooleli, võttis Vabariigi Valitsus juunis 1996 menetlusest tagasi.

Riigipüha staatuse sai 20. august alles 23. veebruaril 1998, kui jõustus sama aasta 27. jaanuaril Riigikogus vastu võetud pühade ja tähtpäevade seadus, mille olin 1997. aasta detsembris menetlusse andnud 69 Riigikogu liikme nimel.

Initsiatiiv eelnõu esitamiseks tuli 20. Augusti Klubilt, kes Pühajärvel peetud üldkoosolekul 1997. aasta augustis otsustas, et taasiseseisvumispäeva staatust tuleks siiski uuesti üritada muuta. Juba siis, kui seadust veel menetleti, ilmus ajalehtedes üsna vihaseid tänitamisi, et nüüd tehakse iseendale püha ja see, mis tegelikult on püha, tallatakse jalge alla. Kui seadus vastu oli võetud, läksid tänitamised veel vihasemaks. Isegi seda pandi pahaks, et iseseisvuspäevale rahvuspüha staatus oli antud. See polevat ju ainult eesti rahvuse püha, vaid kõigi kodanike püha. Tänitaja nähtavasti ei teadnud, et möödunud sajandi kolmekümnendate lõpus kuni riigi okupeerimise ja annekteerimiseni 1940. aastal oli Eesti Vabariigis koguni kaks rahvuspüha – iseseisvuspäeva kõrval ka võidupüha 23. juunil.

Seega vastuseis oli suur?

Inimesed, kes taasiseseisvumispäeva riigipühana näha ei tahtnud, hakkasid seda edgaripäevaks nimetama, ja siis muidugi ikka põlastusega. Kõige kummalisemaks pean president Lennart Meri vastuseisu. Tema teatas korduvalt, et pole kunagi olnud taasiseseisvumispäeva riigipühana tähistamise poolt. Kuid rahvas võttis uue riigipüha kohe omaks; selle tähtsus on tõesti aasta-aastalt tõusnud ja iseseisvuspäeva pühalikkust-pidulikkust pole see püha küll kuidagi kahandanud ega ähmastanud.

Kui me riigi iseseisvuse taastamist pärast rohkem kui pool sajandit kestnud okupatsioone, pärast tuhandete hukkumist, kümnete tuhandete küüditamist ja vangistamist ning ligemale saja tuhande pagulusse minekut ei pea riigipüha vääriliseks, mis siis oleks riigipüha vääriline?

Millistel teemadel sellel Ülemnõukogu istungil, kus kuulutati välja Eesti taasiseseisvus, sõna võtsite ja mida toonitasite?

Otsuse eelnõu „Eesti riiklikust iseseisvusest“ hääletati Ülemnõukogu täiendava, 46. istungjärgu päevakorda 20. augusti õhtusel istungil kell 21:48. Kuna just seda eelnõu oli oodatud juba eelmisel õhtul, tuli ta võimalikult kiiresti vastu võtta, sest keegi ei teadnud, kas viie minuti pärast ongi enam võimalik seda hääletama hakata. Seepärast oli koguni arvamusi piirduda vaid küsimuste esitamisega eelnõu ette kandnud Marju Lauristinile ja läbirääkimisi üldse mitte avada. Kuid Ülemnõukogu oli oma juhatajale Ülo Nugisele selleks istungjärguks andnud erivolitused, ja tema otsustas, et laseb mõned kõned siiski pidada. Samas lepiti kokku, et Jaak Jõerüüt, Enn Põldroos, Heinz Valk ja Rein Veidemann vajutavad oma nimed kiiresti tabloole, Nugis laseb sinna ilmuda veel ka paaril vene nimel, ning teeb siis teatavaks, et kõneks saavad võimaluse vaid kuus esimest soovijat. Nii käisid venelastest kõnelemas Vladimir Lebedev ja Pavel Grigorjev, ning siis teatas Ülo Nugis, et läbirääkimised on lõppenud. Otsus pandi nimelisele hääletamisele.

Seega ei käinud mina tollel istungil kõnelemas, ei võtnud sõna kohalt, ega kuulunud ka iseseisvuse taastamise otsuse eelnõu ette valmistanud töörühma. Küll aga olin arvatud redaktsioonikomisjoni koosseisu eelmisel päeval, 19. augustil. Too komisjon valmistas ette kolm Ülemnõukogu dokumenti, mis 19. augusti õhtul ka vastu võeti. Need olid avaldus riigipöörde kohta NSV Liidus, otsus erakorraliste volituste andmiseks Eesti Vabariigi Erakorralisele Kaitsenõukogule ning pöördumine maailma riikide ja parlamentide poole.

Kui tugevad olid eriarusaamad Ülemnõukogu ja Eesti Komitee vahel? Oli see võimu- või pigem ideede võitlus?

 1990. aasta alguskuudeks, kui valiti Eesti Kongress ja Ülemnõukogu, oldi Eestis üsna ühel meelel selles, et taastada tuleb 1940. aastal okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi iseseisvus. Seda ütlesid oma valimisplatvormides ja esinemistes ka peaaegu kõik Ülemnõukogusse kandideerinud. Enamik neist oli veendunud selles, et iseseisvuse saab taastada just Ülemnõukogu, mille tahet võib Moskva küll vaidlustada, kuid seda ignoreerida ta ei saa. Seda tõestas väga veenvalt suveräänsusdeklaratsioon 1988. aasta novembris.

Eesti Kongress aga kuulutas end Eesti Vabariigi riigivõimu ainsaks seaduslikuks taastajaks ning teatas, et Eesti Vabariigi riikliku ja rahvusvahelis-õigusliku staatuse küsimused kuuluvad tema ainupädevusse. Eesti Kongressi pöördumisele, milles oli ettepanek alustada viivitamatuid läbirääkimisi Eesti Kongressi poolt volitatud esindusega anneksiooni lõpetamise ja Eesti Vabariigi taastunnustamise küsimuses ei suvatsenud Moskva isegi mitte vilistada. Seevastu Ülemnõukogu otsuse „Eesti riiklikust staatusest“ 30. märtsist 1990, millega NSV Liidu riigivõim tunnistati Eestis ebaseaduslikuks selle kehtestamise momendist alates ja kuulutati välja Eesti Vabariigi taastamine (restitutio ad integrum), kuulutas NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov oma ukaasiga 14. maist 1990 kehtetuks.

Eesti Komitee kaotas oma mainet Ülemnõukogu mitme otsuse vaidlustamise ja kritiseerimisega, eriti aga katsega võtta endale õigus seadusandlikuks tegevuseks, seega võimujanuga. Täiesti arutu käik oli üleskutse boikoteerida 1991. aasta 3. märtsi iseseisvusreferendumit, millest sai väga kaalukas argument riikliku iseseisvuse taastamisel. Too üleskutse võeti küll tagasi, kuid rahvas, kes referendumist nagu üks mees osa võttis, niisugust asja andeks ei andnud. Juulis 1991 tegi EMOR järjekordse küsitluse, milles vaid 26% vastanutest leidis, et Eesti Komitee tegevust võib pidada tegutsemiseks rahva huvides.

See, et Ülemnõukogu kutsus Eesti Komitee esindajad iseseisvumisotsuse eelnõu ette valmistama, aitas maine madalseisu langenud Eesti Kongressi tegelikult poliitikareele tagasi.

Millal üldse tekkis teil mõte, et Eesti võiks taas olla iseseisev riik? Kuivõrd aitas sellele kaasa töö teleajakirjanikuna, näiteks saatesari „Viiekümnendad“?

Ma sündisin Eesti Vabariigis, ja tolles riigis möödus minu elust natuke rohkem kui neli ja pool aastat. Mäletan, kuidas vanemad inimesed elasid üle selle riigi kadumist 1940. aastal ja kuidas nad aasta hiljem lootsid selle riigi uuestisündi. Paraku asjatult. Uus lootus ärkas, kui sõda lõppema hakkas, kuid lääneriigid jätsid Baltikumi ja Ida-Euroopa siiski Stalini meelevalda. Nii et ka too lootus ei täitunud. Aastad läksid, kuid inimesed lootsid ikka, kuigi leidsid, et nende eluajal vaevalt küll midagi veel muutub.

70ndate lõpus ja 80ndate alguses tegin koos Lehte Hainsaluga Eesti Televisioonis sarja „Lapsesuu“. Salvestasime laste kodudes, ja ühes kodus, see oli vist kusagil Viljandimaal, hakkas mulle silma väike plüüškoerake. Olin saate toimetaja ja ka režissöör ning võtsin tolle koerakese pea algustiitri alla sisse ülisuurelt, nii et kaadris oli vaid kolm eredat teravate äärtega valguslaiku – sinine, must ja valge. Ja kui saade siiski eetrisse läks ja midagi ei juhtunud, tundsime meie Lehte Hainsaluga seletamatut võidurõõmu: ära tegime! Miks? Ei oska öelda, aga need olid ju meie värvid!

Aastatel 1984–1985 tegin saatesarja „Surma ei otsinud keegi“ sõjajärgsetest aastatest. Sõjast oli neli aastakümmet mööda saanud. See aeg oli jäänud peaaegu kahe inimpõlve kaugusele, ja neil, keda see väga otseselt ei puudutanud, oli see paratamatult ununema hakanud. Ekraanil oli tollest ajast lootusetu täit tõtt kõnelda, sest niisugune saade poleks eetrisse jõudnudki. Riigivastast juttu Nõukogude televisioonis ei kõneldud. Kuid ma teadsin, et neid saateid vaadates võtab rahvas sõjajärgse aja uuesti üles omavahelistes juttudes, ning räägib igas Eestimaa nurgas selgeks, kuidas too aeg nende kodupaigas möödus. Sündmustelt pühitakse tolm, need kõneldakse värskemaks, ja nad elavad edasi, kuni tuleb aeg ja kõigest jälle avalikult kõnelda saab. Mina sain vaid anda vihjeid, mida ma ise neid saateid tehes tegelikult mõtlen. Sarjas oli 25 saadet; kõiki saateid ka korrati, nii et „Surma ei otsinud keegi“ käis ekraanil 50 korda ja kõigil kordadel tuli lõputiitrite alla looduspilt sinise taeva, valgete pilvede ja mustade puuvõradega. Keegi ei saanud ka päris otse kallale tulla, sest valgetel pilvedel oli kohati natuke halli varjundit ja puuvõrade äärtes võis pisut rohekat näha. Kuid kolm põhitooni olid nii selgesti olemas, et tagantjärele paneb päris imestama, kuidas seda sarja, mille kõik 25 saadet on Eesti Televisiooni arhiivis tänini alles, lõputiitrite pärast ometi maha ei võetud.

Miks siis niisugused värvid valisite?

 Ma ikka uskusin ja tahtsin, et kunagi lehvivad need jälle ka riigilipuna, kuigi see võib olla väga kauge tulevik.

1986. aasta novembris alustasin saatesarja „Viiekümnendad“. Kolmandat saadet, kus kõnelesin tõtt 1950. aasta kurikuulsast VIII parteipleenumist, ei tahtnud Partei Ajaloo Instituut, kuhu saate stsenaariumi oli hinnangu saamiseks saatnud tolleaegne televisioonijuht Rein Elvak, üldse eetrisse lubadagi. Mind süüdistati, et tahan rahva tänavatele tuua.

Kas ma 1986. aasta lõpus uskusin, et Eesti on viie aasta pärast iseseisev? Muidugi mitte! Aasta hiljem, 1987. aasta 14. novembril pidi eetrisse minema sarja „Viiekümnendad“ 10. saade, mille põhiteemaks oli tagasivaade 1949. aasta märtsiküüditamisele koos kõigi arvandmetega. Saadet ei lastud tol õhtul eetrisse, seda peeti kinni kaks nädalat, kuigi olin kõik saates kasutatud arvud saanud Partei Ajaloo Instituudist. Mul ei tulnud mitte pähegi öelda, et mis te õige mõtlete – varsti on Eesti jälle vaba riik, ja ma räägin, mida tahan!

Ka 1990. aasta märtsis, kui kogunesime Toompeale, oli meie hulgas ilmselt üsna vähe neid, kes tõsimeeli arvasid, et vähem kui kahe aasta pärast ongi iseseisvus taastatud. Aga me tahtsime selleks, et see päev tõesti saabuks, ära teha nii palju, kui vähegi oskame ja suudame.

Saatus oli sel korral meie poolt.

Mida oleks 25 aasta tagustest sündmustest ja lähiajaloost üldse õppida elu korraldamiseks tänases Eesti ühiskonnas?

Saatus ei ole alati meie poolt olnud ja tulevikuski võib ta meile selja pöörata. Peaksime tõsiselt mõtlema, kuidas saatuselööke vastu võtta ja kuidas säilitada võimalus iseseisvus siiski taastada, kui sellest jälle ilma oleme jäänud.

Lauluväljakule „Eestimaa laulule“ ja Balti ketti sõideti ju asutuste-ettevõtete autode ja bussidega, ning asutuste-ettevõtete eestlastest juhid, kui ehk vähesed erandid välja arvata, ei teinud takistusi nende sõidukite kasutamiseks. Oli siiski võimalik, et vaatamata pool sajandit kestnud okupatsioonile oli Eestimaal enamik juhtivaid kohti eestlaste käes, kellest suur enamus, nagu aeg näitas, olid ka eestimeelsed.

Eesti riik saab olla ainult siin, sellel väiksel maalapil, mida on vaid 45 000 ruutkilomeetrit, ja ei kusagil mujal. Ja see riik saab olla ainult siis, kui siin oleme enamuses meie, eestlased. See riik oli okupeeritud ja annekteeritud, kuid meie, eestlased, olime siin olemas, ja kui saatus meile võimaluse andis, oli meid siiski nii palju, et me suutsime valida oma seadusandliku kogu, kes rahva iseseisvustahte täide viis. Kui me oleksime siin tühises enamuses või koguni vähemuses olnud, poleks iseseisvust enam kunagi õnnestunud taastada. Selle peale peaksimegi mõtlema.

 Küsis JAAN LUKAS

 [esiletõsted]

Kui me riigi iseseisvuse taastamist pärast rohkem kui pool sajandit kestnud okupatsioone, pärast tuhandete hukkumist, kümnete tuhandete küüditamist ja vangistamist ning ligemale saja tuhande pagulusse minekut ei pea riigipüha vääriliseks, mis siis oleks riigipüha vääriline?

Ka 1990. aasta märtsis, kui kogunesime Toompeale, oli meie hulgas ilmselt üsna vähe neid, kes tõsimeeli arvasid, et vähem kui kahe aasta pärast ongi iseseisvus taastatud.

Jaga |