Ehk päästaks Eesti majandust riigilaen?

See laen oleks nii sunduslik kui ka vabatahtlik.

Sundriigilaenu võetaks kindel protsent (näiteks 5%) eelmise aasta tulust. Seda peavad andma kõik tulusaajad – alates pensionärist kuni miljonärini.

Statistika järgi olevat meil praegu keskmine palk umbes 14000 krooni. Kui niisugust tulu teenis tagasihoidliku arvestuse järgi pool miljonit inimest, siis 5% juures tooks sundriigilaen sisse 4,2 miljardit krooni. Sundriigilaenu võtmisest jääksid vabaks töötud, samuti pensionärid, kelle kuusissetulek alla 4000-4500 krooni. (Täpsustamist vajaksid teised väiksema sissetulekuga isikute rühmad.) 

Igatahes näitab rehkendus, et 10 000 krooni kuus saav isik laenaks  kuus riigile 500 krooni ja aastas 6000 krooni. 40 000-kroonise sissetuleku saaja annaks riigi majanduse päästmiseks 2000 krooni kuus ja 24 000 krooni aastas. See, kelle tagasihoidlik palk on 100 000 krooni, annetab isamaa altarile kuus 5000 krooni ning aitab Eesti Vabariiki  aastas 60 000 krooniga.

Juhul, kui isik oliaasta algul riigilaenust vabastatud, ent aasta jooksul asub tööle, siis sestpeale laieneb talle ka riigilaenukohustus. Need, kel on aga vaba raha, võivad riigilaenu vabatahtlikult juurde võtta niipalju kui hing ja süda lubavad. (Ajakirjanduses on mainitud erahoiuste kogusummaks üle 60 miljardi.)

Riigilaenu omamist tõendav dokument peaks olema ka paberkandjal. Seda põhjusel, et laenu tagasimaksmine algab siis, kui majanduse kasv on tõusnud +1% või viie aasta pärast, ja kestaks mitte üle viie aasta.

Et seda aega kõik laenuvõtjad võib-olla välja ei vea, võiks paberkandjad olevad laenutõendid vabalt teistele anda või müüa.

Kui riik hakkab riigilaenu tagasi maksma, tuleb kindlasti arvesse võtta ka vahepealset inflatsiooni.

/Ettepaneku teinu soovib jääda tundmatuks, kuid tema isik on toimetusel teada./

Jaga |