Nädala juubilar PEHR EVIND SVINHUFVUD 150

Tegu on meie naaberriigi ja kohatise suure eeskuju Soome iseseisvusaja ühe kõige markantsema tegelasega, kelle ausammas seisab Soome parlamendi Eduskunta treppidel kõrvuti esimese presidendi Ståhlbergi ja traagilise sõja-aegse presidendi Kallio skulptuuridega.

Pehr sündis 15. detsembril 1861 Rapola mõisas Sääksmäel, praeguses Pirkanmaa maakonnas Edela-Soomes muistse aadlisuguvõsa järeltulijana. Temast kasvas hiljem Soome Vabariigi kolmas president (1931-37), kelle tegevus üsna tugevasti mõjutas meie põhjanaabrite välispoliitilisi valikuid, ning tema elu lõppes 29. veebruaril 1944 Ida-Soomes Luumäel, just sellessamas vallas, kus asub nüüd ka mälestussammas Eesti poistele, kes osalesid Jätkusõjas Nõukogude Liidu vastu rügemendi JR 200 ridades.

Svinhufvudide suguvõsa oli väga muistne ja sai juba 15. sajandil alguse Kesk-Rootsist Dalarnast. Väidetavalt võivad suguvõsa juured olla pärit isegi keskaegsest Norrast. Kuningas Johan III andis 1574. a suguvõsale Rootsi rüütelkonna 145. suguvõsana aadlitiitli Svinhufvud af Qvalstad. Suguvõsa vapil on täht ja metsseapea (svinhufvud = seapea). Soome rüütelkonnas sai suguvõsa autonoomia-ajal 7. positsiooni.

Pehri lapsepõlv oli traagiline. Tema isa oli laevakapten, kes hukkus Vahemerel Kreeka saarestikus, kui poiss oli vaid kaheaastane. Mõne aasta pärast laskis end maha ka tema vanaisa ning Rapola mõis tuli seejärel maha müüa. Väike Pehr rändas koos ema Olga ja õe Mathildaga Helsingisse, kus perekond pidi ennast ülal pidama üksikhooldajast ema väheldase kontoriametnikupalgaga.

Vaestele peredele iseloomulikult virgutas just materiaalne kitsikus noort Pehri hankima parimat võimalikku haridust. Ta alustas kõrghariduse omandamist ajalooõpingutega, kuid keskendus seejärel juurale ning tema esimeseks töökohaks sai Turu linna kohtumaja. Samast linnast leidis ta ka elukaaslase Ellen Timgreni, kellega abiellus ja sai kuus last, kellest enamik elas väga pika elu, sealhulgas esimene poeg Pehr Yngve elas koguni 101-aastaseks (suri alles 1991).

Seejärel tegutses mees mitmes kohtus, kuni sai kohtunikuameti Kotkaniemel Luumäe vallas.

Pehri poliitikukarjäär algas 1899, kui läks lahti esimene venestamisaeg. Ta oli järjekindel põhiseaduse kaitsja, mis tõi kaasa ohtralt konflikte Vene ametnikega. Ta osales Kagaali tegevuses, mis oli soomlaste esimene Vene-vastane ühendus ja kuberner Nikolai Bobrikovi algatatud venestamiskampaania (1899-1905) ilmekaim vastustaja.

Peaministriks tõusnud Leo Mechelin esitas Svinhufvudi kandidatuuri Senati liikmeks, kuid tsaar blokeeris selle. Siis osales Pehr ühekojalise Eduskunta (1907) tegevuses noorsoomlaste partei ridades ja sai ka sotside toetuse, kuid loobus erimeelsuste tõttu esimehe kohast ja taandus tagasi Luumäele.

Teise venestamisaja algus tähendas Svinhufvudi karjäärile selget pööret, kui ta 1914. aastal keeldus tunnustamast Venemaa kodanikku Konstantin Kasanskit Soome prokuraatoriks, misjärel kindralkuberner Franz Seyn vallandas ta kohtunikuametist. Svinhufvud keeldus lahkumast oma ametikohalt ja ta pagendati Siberisse, Tomskisse.

Pehr Svinhufvud pöördus Soome tagasi pärast Veebruarirevolutsiooni 1917 ja teda võeti vastu kui rahvuskangelast. Temast sai prokuraator ja iseseisvust taotleva Senati esimees. Selles ametis andis ta Senatile 4. detsembril iseseisvusdeklaratsiooni, mis võeti vastu 6. detsembril, päeval, mida nüüd tähistatakse Soome iseseisvuspäevana. Tema käis ka hankimas Soome iseseisvusele tunnustust Vladimir Leninilt 31. detsembril 1917.

Kui puhkes kodusõda, pidi Svinhufvud 1918. aastal Soomest põgenema. Ta pages jäälõhkujal „Tarmo" Tallinna, kust reisis edasi Saksamaale ja seejärel tagasi Soome. Svinhufvud oli sõja ajal riigihoidja (riigivanema) positsioonis ja valis koostöö Saksamaaga. Ta pooldas Hesseni printsi Friedrich Karli valimist Soome kuningaks. Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas aga tagas Soome jäämise vabariigiks ning ühtlasi Svinhufvudi taandumise riigijuhi positsioonilt.

Pehr Svinhufvud osales 1925. a. presidendivalimistel, kuid kaotas Maaliidu esindajale Lauri Kristian Relanderile. Soome poliitika tippu maandus ta tagasi aastal 1930, kui sai peaministriks. Soomes tõstis pead profašistlik Lapua liikumine, mille toel Svinhufvud valitigi 1931. aastal presidendiks. Paradoksaalsel kombel sai Lapua liikumine kiire lõpu Mäntsälä mässu ajal, mille mahasurumiseks kutsus oma kuulsas raadiokõnes üles just president Svinhufvud.

Presidendina tegeles ta eelkõige põhjamaiste suhete arendamisega, kuid sõlmis ka Nõukogude Liiduga mittekallaletungilepingu. 1937. aastal ei õnnestunud tal saada uuestivalituks, sest sotsid ei toetanud teda enam. Presidendiks sai hoopis Kyösti Kallio, kes viis Soome Talvesõtta.

Svinhufvud tõmbus tagasi oma kodumajapidamisse Luumäe Kotkaniemel, kus jätkas oma lemmiktegevuse - laskmise - harrastamist.

Talvesõja lõpul reisis ta veel korra Saksamaale ja Itaaliasse, et Soome positsiooni kaitsmiseks kohtuda Hitleri ja Mussoliniga, kuid nendega kohtuda ei õnnestunud. Küll aga kohtus ta paavst Pius XII-ga. Jätkusõja ajal toetas Svinhufvud veel avalikult Suur-Soome ideed, kuid see ei leidnud enam suuremat vastukaja. Surm tabas teda kevadtalvel 1944 oma kodus.

Pehr Svinhufvud on Soomes tuntud ka kui Ukko-Pekka, nagu nimetatakse üht Soomes ehitatud vedurit, vintpüssi, jõelaeva, silda Naantalis, õllemarki ja isegi grillvorsti.

MART UMMELAS

Pilt 1944. a Helsingin Sanomatest president Svinhufvudi nekroloogi juures

Jaga |