Reaalsus ja illusioonid

Mida peaksime sellest täna õppima? Seda, et haritud inimesed ongi meie rahvuslik rikkus. Meid on vähe, ja meie laste võimete välja arendamata jätmine on ühiskonnale hukutav. Seepärast on hirmutav, kui kuuleme jutte tasulise hariduse edendamisest.

Iseseisvuse kallis hind

Eesti riigi iseseisvus saavutati meie esivanemate vere ja kannatuste hinnaga. Vabadussõda liitis eesti rahva üheks tervikuks. Väljusime sellest võitlusest iseseisvana. Ees ootas järjekindel töö oma riigi ülesehitamisel. See nõudis palju higi ja vaeva, kuid ka armastust ja hoolivust. Meie rahvas ehitas esimese iseseisvusaja kahekümne aasta jooksul üles riigi, kus töökatel inimestel oli hea elada.

Ometi ilmnesid juba 1930. aastate Eesti Vabariigis suundumused, mis mõjutasid negatiivselt meie hilisemat käekäiku. Tollased poliitikud unustasid, et rahvas on neile usaldanud omariikluse hoidmise ja arendamise. Nad hakkasid tegelema üksnes võimu hoidmise ja kindlustamisega. See tähendas konkurentide tõrjumist valitsemise juurest ning vaba ühiskondliku mõtte ahistamist, aga ka tugevat riiklikku propagandat, mis pidi võimulolijaile laulma kiidulaule ja teisitimõtlejaid halastamatult tõrvama.

Riigi- ja ühiskonnamured läbivad punase joonena 1930. aastate Eesti vaimueliidi kirjutisi. Ka neil aegadel, mida nüüd peame Eesti ajaloos kuldseteks, kurdeti demokraatia nõrkuse, korporatiivsuse, poliitikute silmakirjalikkuse, sotsiaalse ebaõigluse ja tõusikluse üle.

Tõusiklus naeruvääristab end lõpuks ise. Tänane Eesti riik seisab silmitsi aga hoopis tõsisemate probleemidega. Selleks on ühiskonna lõhestatus, riigi institutsioonide madal usaldatavus ja poliitikute võõrandumine rahvast, mille tagajärjel on rahvas omakorda võõrandunud poliitikast.

Küüniline ja egoistlik võim

Eestlastele on olnud omane elada tänases, kuid mõelda ka homsele. Tuleb aga tõdeda, et kahjuks peame täna maitsma neid mõrusid vilju, mis osutuvad kahel viimasel aastal lokanud stagnatsiooni ja enesepettuse tagajärjeks. Eesti riiki on juhitud küündimatult ja saamatult. Reformierakonna, Isamaa ja Res Publica Liiduning sotsiaaldemokraatide koalitsioon on selgelt väsinud riigivalitsemisest, kuid kahjuks mitte võimuihast. Selle kõige eredamaks näiteks on Riigikogus kohalike volikogude valimiskorra muudatuste tegemine soolise võrdõiguslikkuse seaduse raames. See näitab, kui ideaalidekaugeks ja küüniliseks on võim muutunud.

Samas negatiivse lisaeelarve tegemisel otsustas kolmikliit raha võtta  eelkõige omavalitsuste käest, samuti ka maainimeste ja vaesemate rahakotist. Opositsiooni arvamust ei küsitud ning tema väljapakutud lahendusi ei arvestatud. Kui koalitsioonierakonnad oleksid suutnud osagi sellest energiast, mis kulub võimumängudele, kulutada Eesti enda teadlaste ekspertiiside, hinnangute ja ettepanekute arvessevõtmisele, siis ei seisaks me tõenäoliselt täna nii tõsiste eksistentsiaalsete probleemide ees.

Vigade eest tuleb vastutada

Meil peab jätkuma kriitilist meelt näha ka seda, mida oleme kas hoolimatusest või oskamatusest tegemata jätnud. Eesti peab hoidma kokku, kuid see ei tohi tähendada kellegi vabanemist vastutusest riigivankri kraavi ajamise eest. Selline käitumine tähendaks võimulolijate jätkuvat eneseimetlust ja juba tehtud vigade kordamist.

Võimutruu meedia levitab poliitilisi müüte, mille kohaselt Eesti majanduskriisi on põhjustanud ainult maailmamajandus või pole selles üldse keegi süüdi. Aga kas seda tegi maailmamajandus, kui Eestis tõsteti järsult aktsiise, mille tagajärjel suurenes  inflatsioon? Kas maailmamajandus mängis meie eelarvega ja tingis mitmete negatiivsete lisaeelarvete koostamise? Kas maailmamajandus võimendas meie laenubuumi? Seda kõike tegid ikka meie koduvillased poliitikud, kes praegu võimul.

Peame olema piisavalt julged, et anda võimulolijate tegudele hinnang, et vältida vaikiva ajastu kordumist Eestis. Just rahva kriitikavaba suhtumine riigijuhtidesse oli enam kui pool sajandit tagasi üheks põhjuseks, miks Eesti riik niivõrd kergesti omariikluse kaotas.

Täna peame vaatama üheskoos tulevikku, et leida väljapääs majanduskriisist. Üha enam on see tuntav iga inimese kodus.  Meie suurimaks probleemiks on  töötus, vaesus, alkoholism ja narkomaania. Riigi tuge vajavad järjest rohkem nii lastega pered kui ka eakamad inimesed.

Kriisitingimustes on tarvis toetada nõrgemaid

Majanduskriisis tuleb riigil panustada sotsiaalse heaolu tagamisse ja haridusse. Toetada tuleb kodumaist ettevõtlust ja eksporti.

Ainult lühinägelik poliitika annab eesõiguse tugevamatele ja jätab tähelepanuta nõrgemad. Selline riigivõim paneb inimesed oma riigist võõrduma. Riigimehelik suhtumine eeldab kõigi inimeste võimet omaenda eluga toime tulla, austust oma riigi vastu ja usku selle toimimisse.

Meie ühiskond vajab tekkinud lõhede ületamiseks enam ühtekuuluvustunnet, mida saab anda vaid hüvede õiglasem jagamine. Nendelt inimestelt, kellele on rohkem antud, saab ka rohkem nõuda. Sellest lihtsast tõsiasjast on maailmas aru saanud suurem osa riike, kus inimesed maksavad makse sõltuvalt oma sissetulekust.

Meile eeskujuks olevates Skandinaaviamaades on maksumaksmine auasi, millest kõrvalehoidjat tabab ühiskonna üksmeelne hukkamõist. Tõsi, neis riikides oskavad poliitikud maksumaksja rahaga paremini ümber käia. Ka meie riik vajab vastutustundlikke poliitikuid, kes suudaksid käituda riigimehelikult.

Poliitikud peavad mõistma, et riik on inimeste jaoks ning peab oma kohustusi rahva ees täitma. Pahatihti jätame aga endalt küsimata - kes või mis see riik on?

Me ei tohi unustada, et riik oleme meie ise ja riigi kohustuste täitmist rahva ees saame nõuda ainult iseendilt ehk, teisisõnu, neilt, keda me üheskoos oleme ennast esindama valinud.

Olgem siis oma valikutes arukad, et nüüd kestaks meie riik kauem, kui möödunud sajandi kaks aastakümmet.

VILJA SAVISAAR, Riigikogu Keskfraktsiooni esimees

Jaga |