Koalitsiooninõukogu tagas koostöö

EDGAR SAVISAAR,      04. veebruar 2004


Küsimus koalitsiooninõukogust - see on küsimus sellest, kuidas juhitakse võimulolevat koalitsiooni, kuidas koordineeritakse oma tegevust ning kuidas lahendatakse omavahelisi lahkhelisid. Ühel või teisel viisil on neid küsimusi püüdnud 14 aasta jooksul lahendada kõik võimulolevad valitsused.
Formaalselt loodi koalitsiooninõukogu esimest korda 1995. aastal, kui võimule tuli Koonderakonna, Maarahva Ühenduse ja Keskerakonna koalitsioon. See võeti opositsiooni poolt esialgu vastu tääkidega. Jürgen Ligi, kes hiljem ise koalitsiooninõukogus esines, nimetas seda tookord "põhiseaduseväliseks moodustiseks". Ka isamaaliitlane Andres Herkel viitas siis sellele, nagu oleks koalitsiooninõukogu vastuolus põhiseadusega.
Need süüdistused olid muidugi ülekohtused. Koalitsiooninõukogu ei olnud riiklik institutsioon, see on ikka olnud parteidevaheline ja nende parteide parlamendifraktsioonide vaheline kooskõlastusorgan, ilma milleta keegi pole päriselt hakkama saanud.
Ent esialgu pidi koalitsiooninõukogu ennast veel tõestama. Alles siis, kui sama või lähedase koalitsiooni koostöökoja mudeli järgi korraldati valitseva koalitsiooni tööd ka järgmistes, Mart Siimanni, Siim Kallase ja Juhan Partsi valitsustes, võis öelda, et see süsteem on ennast õigustanud.
Muide, ei saa jätta märkimata, et koalitsiooninõukogu esimeheks 1995. aasta koalitsioonis oli praegune Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel.
2001. a Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsiooninõukogu tekkis erakondade läbirääkimisdelegatsioonide otsuse tulemusena. Nähti ette tööülesanded ja töö reglement. Mõlemalt poolt kolm liiget, kes esindasid erakonda, selle parlamendifraktsiooni ja ministrite rühma. Koalitsiooninõukogu ühisseisukohad pidid olema konsensuslikud, kusjuures mõlemal partneril oli otsustamisel vaid üks hääl.
Kui üksmeelele ei jõutud, siis kas lükati otsustamine edasi või kehtestati antud küsimusele moratoorium.
Koalitsiooninõukogu õigustas end. Oli ju palju ennustusi, et kaks nii suhteliselt erineva valijaskonnaga erakonda nagu meie Reformierakonnaga olime, ei suuda kuigi kauaks ühte jääda ning koalitsioon laguneb üsna peatselt. Nii ei läinud. Hiljem on seda perioodi tunnistatud kui väga stabiilset valitsemisaega, mis teeb au mõlemale erakonnale.

Koalitsiooninõukogus arutusel olnud küsimustering oli üsna laialdane. Eks see tulenes ka meie küllaltki erinevast, mõnikord ka vastandlikust profiilist. Samuti sellestki, et üks koalitsioonipartner - Reformierakond - tuli valitsusse eelmisest nn kolmikliidu koalitsioonist, kelle suhtes teine partner - Keskerakond - oli olnud opositsioonis.

Põhilised vaidlusküsimused

Nendeks olid elektri hind, ravimite hinnad, internaatkoolid, pensionide tõus, maakondade rahastamine, suhtumine Riigikogu ja kohalike omavalitsuste valimisseadusesse, televisiooni ja raadio juhtimine. Selles loetelus olid küsimused, millest ühegi suhtes ei kujunenud ühist seisukohta hoobilt, ühe korraga. Kõik need nõudsid kannatlikkust ja pikka meelt ning kompromisside otsimist partnerite vahel.
Kuna tegemist oli vähemuskoalitsiooniga, siis jäi sageli koalitsiooninõukogu ülesandeks ka seisukohtade väljatöötamine suhetes teiste parlamendifraktsioonidega, kes võisid meid ühe või teise hääletamise puhul toetada - eeskätt Rahvaliidu ja Ühinenud Rahvaparteiga. Keskerakonnal olid mõlemaga alla kirjutatud koostöölepped, mis meie elu muidugi kergendasid.
Palju oli ennustusi, et kaks niisugust suhteliselt erinevale valijaskonnale profileeritud parteid nagu meie Reformierakonnaga olime, ei suuda kuigi kauaks ühte jääda ning koalitsioon laguneb üsna peatselt. Mul on hea meel, et nii ei läinud. Hiljem on seda perioodi tunnistatud kui väga stabiilse perioodiga valitsemise aega, mis teeb au mõlemale erakonnale.

Juhan Partsi valitsuse koalitsiooninõukogu

Esiteks, arutatavate küsimuste ring on laienenud ja uue valitsuse koalitsiooninõukogul koormus suurem.
Koalitsiooni juhtimismudeli rakendamise eesmärk on tagada teovõimeline koalitsioon, mis suudaks koos püsida neli aastat. See on ambitsioonikas eesmärk. Uus on põhimõte, et koostöökoja funktsiooniks on poliitikute pidev monitooring ja järelevalve. Üks uus ülesanne on sõnastatud kui "ametnikkonna kaasamine poliitika kujundamisse". Ma ei tea, kui korrektne see formuleering on, kuid ma ei taha ka sellele vastu vaielda, võib-olla see õigustab end.
Teiseks, äratab tähelepanu, et koalitsiooninõukogu kandepind on kitsenenud. Esindatud on parlamendifraktsioonid. Peaminister ja erakonna valitsusdelegatsiooni juht ehk siis ministriterühma vanem kutsutakse osalema vaid sõnaõigusega. Koguneb ka koalitsiooninõukogu üldkoosolek, kuigi märksa harvemini kui meie ajal.
Kolmandaks, märgiks selle kohta, kui efektiivne on koalitsiooninõukogu, võib pidada suurte kriiside ja teravate koalitsioonisiseste konfliktide vältimist või ennetamist. Selles mõttes oli huvipakkuv möödunud sügisene eelarvekriis, mille lahendamisel minule tundub, et oldi küllalt abitud. Ilmselt minetati valvsus ja seekord oli asi küllalt lähedal sellele, et koalitsioon oleks eelarvevaidluste käigus lõhenenud. Paremini oskavad seda võimutüli kommenteerida muidugi selle osapooled ise ja küllap nad seda ka teevad, kui praeguse koalitsiooni elupäevad on otsa saanud.
Lõppkokkuvõttes tuleb tunnistada, et koalitsiooni juhtimismudeli põhimõtted on ajaproovile vastu pidanud ning kõigi peamiste poliitiliste jõudude poolt tänaseks ka oma nahal läbi proovitud. Ilmselt keegi ei pea enam koalitsiooninõukogu põhiseadusväliseks või põhiseadusvastaseks institutsiooniks. Selles, et koalitsiooninõukogu ennast õigustas, oli kahtlemata oma osa ka Keskerakonnal ja Reformierakonnal, kelle tegevus omavahelises koalitsioonis on üldiselt positiivselt hinnatud.

Katkeid 30. jaanuari konverentsi ettekandest

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (4)