Vene detektiivikuninganna Eestis

Kas laiskus või põhjalikkus?

Ajakirjanikud küsisid: miks on Daškova hakanud nii vähe kirjutama – kas ta pole hea elu peal laisaks läinud? Daškova vastas: iga uue romaani kirjutamine nõuab palju tööd ja aega. Väga palju tuleb lugeda  erialast kirjandust, sõltuvalt sellest, mis ametit tegelaskujud peavad. Kui nad on arstid, peab kirjanik end erinevate haiguste ravi ja sümptomitega kurssi viima, kui aga tegelasteks on füüsikud, peab  tundma seda valdkonda.

Daškova ütles, et materiaalse poole pealt elab ta juba ammu enamasti varasemate romaanide kordustrükkidest ning filmistuudiotele õiguste müügist tulevast tulust – tema romaanid on ühed populaarseimad mitte ainult Venemaal. Ta tõdes, et edukaimad Lääne kirjastused ei tahagi tegelikult töötada kirjanikega, kes kirjutavad rohkem kui ühe romaani aastas. Seda peetakse hea tooni näitajaks. On ju kvaliteet ja kvantiteet omavahel otseses seoses.

Külaline andis mõista, et enamasti on suur osa kirjanikke sunnitud rõhku panema just nimelt kvantiteedile. Kuna ajapuudusel pole võimalik sügavamasisulist romaani kirjutada, ei tule neist raamatuist  enamasti kordustrükke ning ega filmegi selliste põhjal eriti vändata. Ja nii jääbki siis iga kuu aja tagant üks pehmekaaneline kriminull välja anda. Oma sõnul on tema suutnud sellest nõiaringist välja pääseda.

Dialoog jalaga

Muidugi olevat temalgi mitmesuguseid kaasuseid ette tulnud.

Näiteks vändati tema romaani „Koht päikese all“ järgi ühes stuudios samanimeline miniseriaal. Tehti korralikult, osteti tema kirjastajalt õigused ja puha. Romaani peakangelane on baleriin ja selle rolli nõudis endale „üks ääretult glamuurne preili, kes on teatud määral balletiga seotud“, nagu ütles Polina Daškova.

Otsisin natukene allikaid ja leidsin, et selleks „glamuurseks preiliks“ oli kunagine Suure Teatri priimabaleriin Anastassia Volotškova, kes on ka paljudele Eesti balletiaustajatele tuttav.

„Tollel preilil oli küllalt hea paindlikkus – ta oskas oma jalga kõrva äärde tõsta ja puha. Filmist tuli lõppkokkuvõttes välja selline „baleriini dialoog oma jalaga“. See oli lausa kohutav. Isegi minu ema, kes kõigesse minuga seonduvasse väga kohusetundlikult suhtub, suutis vaadata vaid kaks ja pool seeriat,“ jätkas Daškova.

„Kirbusööjad“

Teadatahtmisele, kes toimetab tema teoseid, vastas kirjanik, et ta töötab, pärast mõnda õnnetut katset, ilma toimetajata, sest kogemus näitab, et enamik toimetajaid teab autorist paremini, mida too öelda tahab.

Daškova kasutab ainult korrektori abi, ja nendegagi pidavat olema pidevaid piikidemurdmisi, kui nad hakkavad korrektuuri kõrvalt veel ka toimetajatööd tegema. Sellest pidavat kannatama korrektoritöö – kirjavead jäävad parandamata, kuid muid „vigu“ leitakse terve hulk.

Üldse olevat Daškova hinnangul olemas selline huvitav inimrühm, keda tema nimetab „kirbusööjateks“. Need nimelt otsivad teostest ainult vigu. Näiteks olevat keegi teinud terve uurimistöö, et tõestada: ühes tema romaanis ei oleks kangelane kohe mitte kuidagi saanud kolme tunniga ühest Saksamaa linnast teise jõuda – välja toodi kohe terve Saksamaa rongide sõiduplaan, et kinnitada: kolme tunniga poleks jõudnud, aga kahe ja poole tunniga oleks küll jõudnud.

Kommunism kui šamanism

Kuna Polina Daškova mõnede teoste sündmustik hargneb 1917. aasta bolševistliku revolutsiooni päevil, ei saadud sellestki teemast üle ega ümber. Kirjaniku sõnul tekkis tal tänu sellele, et omaaegsed kooliprogrammid olid tulvil Oktoobrirevolutsiooni-teemat, juba varases nooruses huvi selle perioodi vastu ning ta olevat hakanud Lenini teoseid lugema, et aru saada, kes too imeelukas selline oli. Polina rääkis, et neid teoseid lugedes mõistis ta väga selgelt, et Lenini teostes puudub igasugune loogiline mõte (samuti kui ka Karl Marxi teooriates). Tema meelest olid need kui šamanistlikud loitsud, millel polnud mingit loogilist seost, kuid mis ajasid inimesed mingisse transiseisundisse.

Üldse on Lenin Daškova arvates, vaatamata oma vaimsetele probleemidele ning hinges pulbitsevale vihale, siiski inimene, kes oli võimeline armastama – armastama oma sõpru, Inessa Armandi, Krupskajat. Ta oli lihtsalt inimene, kelle olid vallutanud kired.

Stalin aga kujutab endast kehastunud kurjust – ta oli justkui maa peale tulnud deemon. Stalinis puudus kõik inimlik – ta vihkas kõike ja kõiki peale iseenda.

Kommunistliku totalitarismi tagajärjed

Kõige rohkem tundis Daškova kahetsust selle pärast, et postsovjetlikud riigid, nende hulgas ka Eesti, on kogu vastutuse kommunistliku võimuladviku eest pannud vene rahvale – lihtsatele inimestele, kes kannatasid kommunismidiktatuuri all samamoodi kui kõik teised, vahel isegi rohkem.

„On vaja mõista, et kommunistlik võimuladvik ei olnud vaid venelased ja seda vähem vene rahvas – Stalin oli grusiin, Trotski ja tema seltskond juudid, Hruštšov ukrainlane, Džeržinski poolakas... Viktor Kingissepp eestlane. Miks peavad siis vaid venelased selle kõige eest vastutama?.. Vihale ei ole võimalik mitte midagi head ehitada,“ ütles Daškova. „Eestis tahetakse just kohalikud venelased Nõukogude Liidu tegude eest vastutavaks teha, kuigi nemad ei puutu asjasse.“

Pronkssõduri kohta märkis Daškova: kui keegi lõhub sinu ausamba, ei hävita see sind – see solvab sind, aga ei hävita; küll aga lõhub see sambahävitajat ennast...

Viimases olen vene detektiivikuningannaga sajaprotsendiliselt nõus. Kõiges võib kahelda, kuid hävitamise abil ei ole võimalik mitte kunagi midagi konstruktiivset ehitada. Kõikvõimalik hävitamine kahjustab eelkõige just hävitajat ennast. Näidet ei ole tarvis kaugelt otsida – vähem kui paarkümmend aastat tagasi kukkus kokku monstrum, mis just hävitamisele oli üles ehitatud.

Koledasti tahaks loota, et me oma sisemuses sellest sündmusest siiski oleme teinud omad järeldused, et võtame ennast lõpuks kokku ja saame jagu aastakümnetega kogunenud solvumis- ja kättemaksuemotsioonidest, hakkame meid ümbritsevatesse inimestesse suhtuma nii, nagu tahame, et meisse suhtutaks.

IVARI VEE

Jaga |