Ülipühitsetud patriarh Aleksius II

HEIMAR LENK,      08. oktoober 2003




Paindlikuma välispoliitika puhul võinuks Moskva kõrgest vaimulikust saada juba ammu Eesti ja Venemaa vaheliste suhete looja ja arendaja.

Miks Eesti pole suhete arendamiseks Itta oma kuulsa kaasmaalase abi kasutanud? See küsimus kerkis kirikupea visiidi päevil korduvalt üles. Kohtumiste kuluaarides räägiti tuhandest võimalusest, mil moel Aleksius kahe pealinna vahelise silla valmis võinuks ehitada. Kuid tellimust sellele sillale kaheteistkümne aasta jooksul sisse ei antud.

Moskvas polnud kombeks käia
Kui meie ärimehed paaril korral Moskvasse kirikupeale külla sõitsidki, siis tõusis koduvillases ajakirjanduses alati paras skandaal Eesti huvide mahamüümise ümber. Nii võõrutati Moskva lennukile pileti ostmise komme õige kiiresti. Tüli pühakodade omandiõiguse ümber pani asjale oma pitseri ja nii võiski patriarhi residentsis kodumaalt saabunud külalist vaid aruharva kohata.
Esimese sammu omandiküsimuse lahendamisel astus siseminister Robert Lepikson, kui Pühtitsa nunnakloostrile kirikuvara rendiõiguse andis. Tõeline läbimurre kümne aasta pikkuseks veninud kirikutüli lahendamise suunas tuli alles eelmise aasta kevadel. Keskerakondlasest siseminister Ain Seppik registreeris Moskva Patriarhaadile alluva õigeusu kiriku. Kohe hakati rääkima ka patriarhi kaua viibinud visiidist ajaloolisele kodumaale.

Maarjamaa rist kui tunnustus
Vaatamata ajakirjanduse räigele vastuseisule, mida põhjendati Aleksiuse väidetava tegevusega KGB heaks, andis Arnold Rüütel kirikupeale Maarjamaa Risti I klassi ordeni. Lähiajaloost leidub hulk näiteid, mil patriarh eestlaste vabadustahet toetas. Ka kirikutüli kõrgpunktis, kui Tallinna kesklinna ummistasid kahel korral tuhandete õigeusklike protestimeeleavaldused ristikäikude näol ja oli oodata kolmandat, saabus lepitav abi Aleksiuse enda käest. Ta lihtsalt palus usklikke mitte enam tänavatele tulla.
Nüüdse visiidi käigus tunnistasid mitmed meie poliitikud, et eelarvamused Aleksiuse isiku kohta olid liialdatud. Venemaa kirikupea osutus naeratava näoga sõbralikuks ja meeldivaks vestluspartneriks. "Paistab, et temaga saab asja ajada," ütles mulle üks tuntud avaliku elu tegelane, kellega koos patriarhi pidulikul vastuvõtul peeni suupisteid ja veine olime maitsnud. Kahju, et see arusaamine meile nii hilja kohale jõudis. Kümme aastat jahedaid suhteid kahe naabermaa vahel oleksid võinud ju hulga päikselisemad olla.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)