Vabaduse põlvkond

Mina ja mu eakaaslased ei mäletagi teistsugust riiki, kui see vaba ja võimalusterohke, milles me elame. Tänaste noorte jaoks ei oma enam tähtsust riigipiirid ega ajavööndid, sest maailm on igaühe jaoks täpselt nii avatud, kuipalju keegi julgeb avastada. Täpselt samamoodi on vabaduse põlvkonna ambitsioonide ja unistustega, mis on suured ja tihti ka auahned. Aga nii peabki olema, see on edasiviiv jõud.

 Tahan väga, et samasugused ambitsioonid ja unistused, mis oleksid suured ja tihti ka auahned, kuuluksid taasiseseisvumise 25. aastapäeva tähistava Eesti igapäevaellu. Olenemata sellest, millised olid toonase põlvkonna salajased ja avalikud ootused oma riigi tuleviku suhtes, loodeti parimat. Kas ikka on veel alles see entusiasm ja hoog, mis ühendas inimeste käed ja sõrmed Balti ketis, tõi kaevama Rahvusraamatukogu kaablikraavi, andis julgust laulda isamaalisi laule? Kuidas seda südikust ära tunda ning ühiskonna hüvanguks maksimaalselt tööle panna?

 Pole eriline saladus, et paljud inimesed tunnevad selles 25 aastat vabalt areneda saanud riigis end kõrvalejäetuna. Paljud tunnevad, et nad pole nii võrdsed kui teised. Ning n-ö võrdsemad kipuvad arvama, et nii peabki olema. Sellele mõtlemine teeb mõnikord meele kurvaks, sest tegelikult ei pea ju nii olema.

 Vabaduse põlvkond peab kujundama oma riigi saatust nõnda, et ambitsioon ja auahnus astuksid rahvaga ühte jalga. Ma olen väga optimistlik, sest see põlvkond on üsna vaba skepsisest ja hirmust tuleviku ees. Muidugi võib juhtuda, et liigne optimism saab tagasilöögi ning nooruslik uljus teenib elult õppetunde, olgu siis õiglasi või ebaõiglasi. Aga õpitaksegi ju ikkagi peamiselt enda, mitte teiste vigadest. Olen väga optimistlik, sest nood õppetunnid ei vähenda vaba põlvkonna optimismi. Noored teavad, et tagasilöögid saavad olla vaid ajutised, kuid edasipüüdlikkus peab olema pidev. Ja olen väga optimistlik, sest vabaduse põlvkond on heatahtlik ka enda ümber olevate inimeste suhtes. Üks asi veel – noored jaksavad olla samas rütmis üha muutuva ja globaliseeruva maailmaga, nad tahavad olla maailmakodanikud.

Vabaduse põlvkonnaga ühes rütmis peab hingama ja elama ka selle põlvkonna ja nende järeltulijate jaoks taas vabaks saanud Eesti. See riik peab olema paindlik ja kiirelt reageerima. Peab olema maailmakodanik, kuid samas heatahtlik kõigi omainimeste vastu. Seda riiki tuleb juhtida kursile, kus kõrvalejäetus ja ebavõrdsus vähenevad. Vastasel juhul võivad vabaduse põlvkonna noored kahtlema hakata, kas nende kodumaa ikka hingab ja elab nendega samas rütmis.

Aga ma olen väga optimistlik ning annan endast parima, et minu kodumaa oleks edasipüüdlik ja heatahtlik. Olen vaid kuulnud ja lugenud sellest entusiasmist ja hoost, mis ühendas käed ja sõrmed Balti ketis, kuid tean täiesti kindlalt, et suudame olla sama südikad. Me peame suutma olla veelgi tugevamad.

Palju õnne taasiseseisvumise puhul, Eesti! Palju õnne, vaba põlvkonna Eesti! Me saame üheskoos selles suures maailmas suurepäraselt hakkama!

KESKMÕTE: Mina ja mu eakaaslased ei mäletagi teistsugust riiki, kui see vaba ja võimalusterohke, milles me elame.

JULIANNA JURTŠENKO,

Põhja-Tallinna linnaosavanema asetäitja

Jaga |