Mälestussammas Eestimaa keskele

HEINO SÕRM,      03. august 2005


Kuhu ikkagi püstitada eestimaalastele - okupatsioonide ohvritele mõeldud mälestussammas? Arvan, et sobivaim koht ei ole selleks mitte Tallinna peaväljak, vaid Eestimaa keskel asuv Kalmemägi. Nii püha asi ei saaks paikneda iga päev inimestel jalus, kust juhuslikult lihtsalt mööda jalutatakse.

Pärast Lihula sündmusi elavnes avalik arutelu mingi teise objekti püstitamise ümber, et mahavõetud sambaga seotud ebameeldivusi rahva mälus kustutada või vähemalt leevendada. Arvamusavaldused rääkisid nii au-, mälestus- kui vabadussambast (on ju kõigil neil pisut erinev rõhuasetus). Üsna varsti muutus planeeritava rajatise suunitlus kindlamaks – otsustati püstitada vabadussammas Tallinna. Valik kahe võimaliku asupaiga vahel kaldus Vabaduse väljaku kasuks.
Sambad Eesti erinevais paigus
Mõnestki suust kostis aga küsimus – kas on ikka vaja sümboolikat dubleerida? Vabaduse väljakul on ju vabadusekell juba olemas. Aga ega see ühe idee topeldamiseks vist kujunegi, kuna sammas peaks loodetavasti valmima umbkaudu samal ajal Euroopa põhiseaduse lepingu kehtestumisega. Nii kujuneks püstitatavast hoopis Eesti vabaduse mälestuse sammas.
Jõhvis valmib aga varsti ausammas Vabadussõjas silma paistnud kindral Aleksander Tõnissonile.
Hiljuti esitasid Mark Soosaar ja Trivimi Velliste Pärnu linnavalitsusele eelnõu vabadussamba püstitamiseks ka Pärnusse, kus Eesti vabariik välja kuulutati.
Kavatsusest kaugemale on jõutud Võrus, kus on käiku lükatud korjandus ausamba püstitamiseks eesti emale. Kui see on mõeldud rohkem tänutäheks meie tublidele esiemadele, tänu kellele on meie rahvas läbi ajalootormide püsinud, on asi igati toetamist väärt.
Lääne-Virumaal, kus mullu sündivus (ühena vähestest maakondadest) jätkuvalt langustendentsi näitas, kirjutas Virumaa Teataja tänavu jaanuaris armastuse samba püstitamise vajalikkusest. Aga loota, et seegi sammas naiste sugukihu ja sünnitamissoovi tõstaks, oleks vist liiast.
Miks mitte Eestimaa keskele?
Kuhu püstitada siis eestimaalastele mõeldud sammas? Arvan, et sobivaim koht ei ole selleks mitte Tallinn, vaid Eestimaa kese.
Saarte, väinade-lahtede ja mandri ühine keskpunkt asub Vändrast idas üsna kõrvalises paigas. Selle ja mandri-Eesti keskpunkti vahele, Viljandimaa põhjaosas paiknevasse Pilistvere külla alustati 1988. aasta hingedepäeval, 2. novembril kivikangru kokkukandmist küüditatute mälestuseks. Selle keskel kõrgub rist. Kas püstitada sinnasamasse ka eelmainitud mälestussammas?
Ehkki olen 1941. aasta küüditatute nimekirja kuulunud muhulane, eelistaksin ikkagi hoopis teist varianti. Eesti Looduskaitse Seltsi osakondade esimeeste ja aktivistide kokkutulekul 27. – 28. juulil 1985. aastal Adavere näidissovhoosis tähistati mandri-Eesti kese Adavere Kalmemäel. Esiteks, kohanimi on sobiv – Kalmemägi. Teiseks, see asub Eesti ühe liiklusrohkema Tallinna-Tartu maantee läheduses, on kergesti leitav ja ligipääsetav. Paras kaugus maanteest teeb koha suhteliselt rahulikuks, sammas ei oleks jalakäijatel ega autodel iga päev jalus, nagu võiks juhtuda mõnel pealinna väljakul.
Nii nagu vajavad rahu oma viimast und puhkavad okupatsioonide ohvrid, ei sobiks põhjusetu rahvakesksus ka neile pühendatud mäletussambale. Sinna tuldagu ikka tõsiste mõtetega, mitte niisama juhusliku möödujana.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)