Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Lukase, Veskimäe ja Ansipi parteid kingivad varasid baltisakslastele

HELLE KALDA,      20. september 2006


14. septembril muutsid Riigikogus kolm erakonda – Isamaaliit, Res Publica ja Reformierakond – rohkem kui 15 aastat kehtinud omandireformiseaduse ühe sätte ideoloogiat, mis ei lubanud baltisakslastest nn järelümberasujatele vara tagastada enne kahepoolse lepingu sõlmimist Saksa riigiga. Nüüd see säte tühistati. Tee avamine baltisakslaste varade tagastamiseks loob Euroopas pretsedendi ja toob eestlastele kaasa uue repressiooni.

Kui 1991. aastast saadik nõudis tagastamisküsimuse lahendamine lepingu sõlmimist Saksamaaga (ja ka kohtud otsustasid Eestis vastavalt), siis nüüd, kui ammu oli selge, et sellist lepingut ei tulegi, see seadusesäte tühistati. Leping oleks tulnud kahepoolne. Nüüd, pärast hääletust Riigikogus 14. septembril, otsustasid Isamaaliit, Res Publica ja Reformierakond, et Eesti kannab ühe okupandi tehtud kahju ise. Miljardid kroonid maksumaksja raha lähevad kinnisvaraärimeeste ja advokaatide taskusse!
Vastuvõetud seadusemuudatusega ei kaasne rakendusotsust. Baltisakslased saavad vara tagasi ilma selleta, et nad peaksid tõestama, kas on Saksamaalt saanud juba kompensatsiooni või mitte. Samuti ei lahendata tagastatavatesse majadesse jäänud tänaste Eesti kodanike eluasemeprobleemi. Keskerakonna pakutud kompromissettepanekutest sõideti teerulliga üle.

Oma rahva vastane seadus

Minu hinnangul on see äärmusparempoolse poliitika tipp oma rahva represseerimisel. Tipp selles mõttes, et lootsin: ehk on poliitikud vahepeal targemaks saanud, et enam ei kordu 1991. aasta hüsteeria majade tagastamise ümber. Et inimesed on näinud, kui palju traagikat ja ka materiaalseid hädasid selline laustagastamine Eestis esile kutsus. Ma ei väsi kordamast: niisugust vägivalda oma rahva vastu ei ole rakendanud ükski teine Ida-Euroopa riik, kus samuti omandireform läbi viidi. Eesti on riik, kes oma okupantidele nende kulud kinni maksab.
Rääkimata sellest, et Eesti on ainulaadne ka oma lembusega Hitleri-Saksamaa suhtes – mujalt Saksamaale läinud sakslastele ei anta mitte kusagil Euroopas varasid tagasi.
Mulle heidetakse ette, et võitlen käputäie sundüürnike eest, et koguda Keskerakonnale hääli. See pole nii. Olen ise olnud sunnitud kodust lahkuma ja töö üürnikeliidus on viinud mind kokku tuhandete kaaskannatajatega. See osa meie rahvast on represseeritud taasiseseisvunud Eestis ja selle repressiooni heastamine seisab meil nagunii ees. Esimene võimalus selleks avaneb varsti, kui käivitatub elamuehituse arengukava aastateks 2007–2013.
Nii et tegemist pole käputäie sundüürnike, vaid oma riigi maksumaksjatega; kodanikega, kes ei suundunud parematele marjamaadele, vaid kes kasvatasid Eestimaal üles põlvkonnad, kes tõid Eestile tagasi vabaduse.
Riigikogu vaidles mitu päeva selle üle, kes on õige vabadusvõitleja: kas SS-mehed, soomepoisid, väliseestlased või eksiilvalitsejad? Minu meelest on vabadusvõitlejaiks kodueestlased, kes elasid ja töötasid Eestis, pärandades meie riigile tööka ja haritud rahva.
Kahjuks ei oska meie parempoolsed äärmuslased seda hinnata. Nemad näevad ainult raha, üksnes kinnisvara, rahuldavad ainult välisriikide kodanike erahuve, et täita erakonnakassat või omaenda taskut. Mul on kurb, aga nii see on.

Üks ebavõrdsus asendatakse teisega

Veel väidavad opositsionäärid koos Reformierakonnaga, et Keskerakond ja Rahvaliit justkui teevad rahvustel vahet – et need, kes baltisakslastena Saksamaale minema läksid, olid tegelikult hoopis eestlased. Ei! Nad kasutasid neid eeliseid, mida tollal võimaldati ainult etnilistele sakslastele. Just etnilised sakslased lahkusid Hitleri kutsel väga range korra alusel.
Teine asi – vara praegune tagastamine suurendab veelgi vahet ka nende omanike vahel, kes saavad nüüd tagasi vara tänases turuhinnas miljardite eest, ja nende vahel, kelle vara oli hävinud või kes ei saanud mingit kompensatsiooni väärtpaberite ega selle raha eest, mis seisis pangas ja mille eest nad alles kavatsesid maja ehitada. Majad, mida nüüd ära tahetakse anda, olid ehitatud võlgu. See oli teiste eestlaste raha – võlad jäid maksmata. Nende võlad maksab nüüd kinni tänane Eesti maksumaksja.
Armsad inimesed, ei maksa siis kurta, et politseinikel, päästetöötajatel või õpetajatel on väike palk. Jääbki väikseks, kui riik kingib miljardilisi väärtusi meid okupeerinud riikide kodanikele! See pole õiglus, see pole poliitika, see on halastamatu äri!

Millega tegeleb Välisministeerium?

Välisministeerium on väidetavalt 15 aastat ajanud edukat välispoliitikat. Millist? Meid vägistasid kaks riiki, kes sõlmisid omavahel lepingu ja röövisid Eesti riiki ja rahvast nii palju kui jõudsid.
Missuguseid taotlusi ja kellele on meie välisministrid esitanud, et heastada mõlema okupandi poolt küüditatud, mobiliseeritud ja vangilaagrites piinelnud eestlastele nende kannatused? Kelle huve õieti teenivad isamaalased, respublikaanid ja need reformikad, kes hääletasid nüüdse uue repressiooni poolt?
Veel öeldakse: see on väike raha, mis tast tühjast taga nutta!. Aga mäletate, missugune kära oli alles äsja üheainsa tänava pärast – Harju tänava kruntide eest pidi Tallinn omanikele välja käima kokku 150 miljonit krooni. Need olid ainult krundid. Üks neist kuulus just nimelt ümberasujale. Aga kui seal veel maja peal oleks?!
Hindan meie riigi seekordseid materiaalseid kaotusi väga suureks. Rääkimata sellest, et seda seaduseparandust polnud vaja – ei põhimõtteliselt, ei juriidiliselt ega ajalooliselt. Ega isegi mitte poliitiliselt. Seda oli vaja ainult mõnele mehele isiklikult. Ja võib-olla ka kättemaksuks: teeme presidendikampaania varjus vaikselt Keskerakonnale ja Rahvaliidule ära...
See on lühinägelik poliitika! Valedele, jõule, kättemaksule ja eestlaste üle irvitamisele üles ehitatud poliitika kukub lõpuks ikkagi kokku.
Keskerakond otsustas paluda president Rüütlilt, et ta vastuvõetud seaduseparandust välja ei kuulutaks, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks.
Ma olen veendunud, et president Rüütel tunneb Eesti riigi tõelist ajalugu, kaitseb eestlasi ega kuuluta seda seadust välja. Kui presidendiks saab Ilves, siis on mul talle ainult üks küsimus: kui ta on väidetavalt töötanud hea välisministrina, siis millised on tema tulemused läbirääkimistel meid okupeerinud riikidelt kahjude välja nõudmiseks?
Ja lõpuks, Eesti Üürnike Liidu esimehena olen tänulik kõigile kolleegidele Riigikogus, kes hääletasid selle seaduseparanduse vastu.

Viimati muudetud: 20.09.2006
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail