Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Kriminaalne müstitsism

HENN LEETNA,      21. november 2007


Põhja-Tallinna halduskogu esimees Märt Sults kirjutas suvises Kesknädalas (15.08.2007), et maailma avalikkus pole seniajani tundnud terminit sundüürnik. Lisaksin omalt poolt, et sellist elanike õiguslikku diskrimineerimist ja varalist segregatsiooni 20. sajandi Euroopa õigusruum ei olnud veel tunda saanud. Eesti on esimene, kus elanike vara riisumisest on tehtud riiklik poliitika.

Sellisest kriminaalsest poliitikast tulenevalt ongi praegu meie ülesanne Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse kaudu jätkuvalt teavitada teisi rahvaid sellest, kes Eesti Vabariigis on sundüürnikud ning kuidas see riik diskrimineerib sundüürnikke ebavõrdse kohtlemisega, põhjustades neile suurt materiaalset ja moraalset kahju.

Meil on taasiseseisvuse ajal üles kasvanud uus põlvkond, kellele mõiste sundüürnik on tundmatu. Mitmetes kommentaariumides leidub sõimajaid, kelle meelest sundüürnik tähendab mingit muidusaajat või kommunismiihalejat. See pole kaugeltki nii.

Kes siis on sundüürnik?

Sundüürnik esindab omandireformi käigus eluruumide erastamisel tekitatud erilise sotsiaalse, majandusliku ja õigusliku seisundiga isikut, kes on ilma jäänud võimalusest erastada oma seaduslikult, üürilepingu alusel kasutatavat eluruumi teiste üürnikega võrdsetel alustel.

Sundüürnike üldarvuks peetakse hinnangute alusel kuni 80 000 leibkonda ja 100 000 inimest. Kuid sisuliselt on sundüürnik omandireformi objektiks olnud (või jätkuvalt oleva) õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud eluruumides tagastamishetkel üürilepingut omanud üürnik, üürniku abikaasa või üürnikuga koos elanud täisealine pereliige.

Tänapäeval saab iga terve mõistusega inimene aru, et pole kellegi võimuses tagasi anda poole sajandi tagust vara. Tegelikult ei saanudki õigusjärgsed subjektid tagasi mitte endist vara, vaid neile anti hoopiski omandiõigus praegusele varale. Vara omanik (kohalik omavalitsus) võõrandas need varad nn õigusjärgsetele subjektidele ja jättis õiguslikud subjektid – üürnikud – ilma õigusest erastada nende poolt üürilepingu alusel kasutatavaid eluruume üldistel võrdsetel alustel EVP-de eest. Just sellega põhjustati tagastatud majades eluruume üürilepingu alusel kasutanud isikutele otsene materiaalne ja moraalne kahju.

Korteril oli ja on rahaline väärtus

Omandireformi käigus eluruumide ostueesõigusega erastamise õigus on varaline õigus, sest selle õiguse realiseerumisel on võimalik omandada korter, mida saab rahaliselt hinnata. Seega tähendab varalisest õigusest ilmajäämine vara vähenemist, vara vähenemine omakorda aga kahju tekkimist, ja kui on tekitatud kahju, siis on alus nõuda hüvitist kahju tekitajalt – riigilt ja kohalikult omavalitsuselt.

Euroopa Liidu liikmesriigina on Eestil kohustus austada inimõigusi, sealhulgas iga isiku koduõigust, millega aga omandireformis rängalt vastuollu mindi. Taasiseseisvunud Eesti, alustades ulatuslikke majandus- ja sotsiaalreforme, tegi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ratifitseerimisel 13. märtsil 1996. a. reservatsiooni, milles välistati rahvusvaheline õigusjärelevalve omandireformi suhtes ja ühisomandi ümberjaotamisel teostuva varandusliku segregatsioonipoliitika puhul.

Kas sundüürnike diskrimineerimine on JOKK?

See, kas suurejoonelise riisumisena kavandatud sundüürnike diskrimineerimine jääbki JOKK-case'ina (s.t juriidiliselt korrektsena) n-ö kalevi alla, sõltub ainult meist endist.

Varalises nõudes ei saa kaebust esitada Eesti riigi vastu. Seda tõendab asjaolu, et sundüürnikud, kes on läbinud siseriiklikud kohtud ja esitanud Euroopa Inimõiguste Kohtule kaebuse varalises nõudes Eesti riigi vastu, on saanud sellelt kohtult vastuse: "Teie esitatud avaldust ei saa vastu võtta."

Kuid on võimalik nõuda Eesti riigilt moraalse kahju hüvitamist, sest sel teemal on reservatsioonid inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis keelatud. Nüüd ootame ära siseriiklike kohtute vastused ainult moraalse kahju hüvitamise nõudes, ja seejärel teatame avalikkusele, kes hakkab meid Euroopa kohtus esindama. Suure tõenäosusega saab meie esindajaks välismaalane, kes on Euroopa Inimõiguste Kohtus töötanud kohtunikuna.

Viimati muudetud: 21.11.2007
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail