Kesknädalale andis intervjuu Efraim Zuroff. Vaidlus ajaloo üle jätkub

Kuidas Teile tundub, kas Eesti valitsus teeb hetkel kõik võimaliku, et natsikurjategijad kohtu ette toimetada?

Eesti valitsus ei tee mitte kui midagi natsikurjategijate kohtu ette toimetamiseks.
Kui valitsus oleks tõsisemalt suhtunud natsikurjategijate süüdimõistmisse,  oleks nii Harri Männil kui ka Mihhail Gorshkov (keda süüdistatakse juutide tapmises Valgevenes) juba ammu läbinud kohtuprotsessi ja istuks vanglas.

Kui Männili ja Gorshkovi juhtumite puhul oleks uurimise ja süüdistamise protseduur Eestis läbi viidud korralikult ning nad süüdi mõistetud, oleks see tõenäoliselt soodustanud ka teisi Eesti natsikurjategijaid kohtu ette tooma. Kutsun kõiki lugejaid külastama kodulehte internetis aadressil www.operationlastchance.org. Sealt leiab informatsiooni meie tegemistest nii Eesti kui ka teiste riikide suunal.

 Milline on hetkel Simon Wiesenthali Keskuse koostöö Eesti valitsusega? Kas olete neile hiljuti mõne avalduse esitanud?

Hetkel minu teadmist mööda ei toimu absoluutselt mitte mingit koostööd. 

Kuidas teised riigid maailmas süüdistavatega käituvad?

Eestil nagu kõigil teistelgi riikidel on õigus esitada väljaandmisorder maale, kuhu holokausti ajal kuritegusid toime pannud isik põgenes. Kohus isiku üle saab toimuda riigis, kus ta kuritegusid sooritas.

Näiteks esitas Leedu Shotimaale Antanas Geceviciuse (Antony Gecas) väljaandmise nõude. Läti soovis kohut pidada Austraaliasse põgenenud Konrad Kalejs'i, Horvaatia – Argentiinasse pagenud Dinko ja Nada Sakici üle.

Kõigil neil juhtudel tehti väljaandmine võimalikuks, kuigi Gecevicius ja Kalejs surid ennem, kui kohus jõudis oma tööd alustada. Dinko ja Nada Sakic anti üle Horvaatiale, kus nad mõisteti neile süüks pandud  kuritegudes süüdi.

 Mis Teie arvates põhjustas eelmisel aastal Pronkssõduri ümber vallandunud aprillirahutused? Venemaa mäletatavasti süüdistas tol ajal Eestit natsismi õhutamises.

 Eestit ei saa kindlasti nimetada natslikuks riigiks. Ometi tajub Eesti natslike kuritegude koletislikkust puudulikult; samuti nende eestlaste rolli, kes koos natsidega tapsid juute ja kommuniste. Näib, et natsidega õlg õla kõrval Kolmanda Reichi võidu nimel võitlemise tegelikku tähendust Eestis ei suudeta mõista.

Eesti tajub siiani halvasti, mida tähendab ülejäänud maailmale liitlaste võit natside üle ja kui otsustavat rolli selles võidus etendas Punaarmee.

 Endine Eesti suursaadik Venemaal MART HELME: Valetame maailma paremaks

„Räägime ka USA suursaadikust (endisest suursaadikust – KN toimetuse märkus) Aldona Wosist ja Harri Männilist. Wos nimelt teab, erinevalt küsimusega tõsist tööd teinud Eesti uurimisorganitest, et Harri Männil lihtsalt peab sõjakuritegudes süüdi olema. Paistab, et proua suursaadik on seesuguse veendumuse omandamiseks pidanud kusagil stalinistlikel kursustel käima, sest täpselt sama veendunud olid oma ohvrite süüs omal ajal ka NKVD kurikuulsad troikad. Ent lisaks sellele on proua Wos oma boikoteerimisüritusega solvanud kogu Eesti riiki ja rahvast. Ta nimelt on meile kõigile seesuguse käitumisega selgeks teinud, et Eesti riigi ja tema ametiasutuste seisukohad ei ole tõsiselt võetavad ning need võib ja tuleb kahtluse alla seada.

Me võime proua suursaadikut siinkohal muidugi lohutada: ka enamik eesti rahvast on veendunud, et Guantanamo sõjaväebaasis kinni hoitavate isikute puhul rikutakse nii nende inimõigusi kui ka vastavaid rahvusvahelisi konventsioone; et CIA teostas oma lennukitega ebaseaduslikke vangide vedusid ja et sõda Iraagi vastu alustati otsitud ettekäänetel.“

Tsitaat pärineb internetiportaalist „Terve Mõistuse Sündikaat“ (2. märts 2007).

 Juhtiv riigiprokurör MARGUS KURM: Pole leitud mingeid tõendeid

 5. jaanuaril 2006 andis juhtiv riigiprokurör Margus Kurm intervjuu Maalehele, kus selgitas uurimistulemusi Harri Männili seostest natsikuritegudega. Ta ütles nii: „Olles täpne, pole Männilit õiguslikus mõttes kunagi süüdistatud. Ta pole olnud kriminaalasjas süüdistatav, isegi mitte kahtlustatav. /.../ Männili suhtes ilmnesid teatud kontrollimist vajavad faktid nii arhiivist leitud dokumentide kui ka inimestelt tulnud informatsiooni näol. See, et osa sellest põhines kuulujuttudel, sai selgeks alles menetluse käigus. Aga menetluseta poleks saanud seda juriidiliselt korrektselt tuvastada. /.../ Tähtsaim on see, et pole leitud mingisuguseid dokumentaalseid tõendeid, nagu oleks Männil osalenud juutide või muude inimeste tapmises, vahistamises või muul viisil represseerimises. Samuti ei ole leitud ühtegi tunnistajat, kes oleks seda pealt näinud.“

Prokuratuur ei leidnud süüd

 Ärimees Harri Männili tegevust neli ja pool aastat uurinud  Riigiprokuratuur ja kaitsepolitsei lõpetasid uurimise 2005. aastal, kuna süüdistustele kinnitust ei leitud. Küll leidis tõendamist Harri Männili kuulumine 1940. aastate alguses Saksa poliitilisse politseisse ja osalemine juutide küsitlemisel.

 Kesknädala toimetuse kommentaar      

 Otsustasime intervjuu Efraim Zuroffiga avaldada seoses 26. aprillil kätte jõudva Pronkssõduri mahavõtmise aastapäevaga ning kahe tähtpäevaga – Euroopa päevaga 8. mail ja Võidupühaga 9. mail. Tahame meenutada, et maailm ei ole nii must-valge nagu meile siin kodutanumal tundub – maailma hinnangud ajaloole on siiski siiruviirulisemad.

Toimetus möönab, et küsimused Efraim Zuroffile on esitatud vast liiga ühepoolselt,  ja teema, millest jutt käib, väärib pigem pakse köiteid kui üht aastapäevaintervjuud. Toimetusel pole andmeid, mis viitaksid sellele, et  Eesti valitsus ei oleks teinud varasemal ajal ega ei tee praegu kõike võimalikku natsikurjategijate kohtu ette toimetamiseks. Rõhutame veel kord, et vastavalt meie palvel prokuratuurist saadetud teabele on Harri Männili tegevust Eestis Teise maailmasõja ajal väga põhjalikult uuritud. Kaitsepolitsei ja prokuratuur pole leidnud Harri Männili tegevuses midagi sellist, et talle saaks kahtlustust või süüdistust esitada. Prokuratuur lõpetas Harri Männili tegevuse uurimise 30. detsembril 2005.

 Toimetusel on heameel tõdeda, et ka Efraim Zuroff asub seisukohal: „Eestit ei saa kindlasti nimetada natslikuks riigiks.”

Jaga |