Friedman läinud. Aga friedmanlus?

VLADIMIR KOSLOV,      22. november 2006


Varisenud on üks vanimaid 20. sajandi mõttemaailma tugitalasid. Milton Friedmanil (1912–2006, nobelist 1976) jäi 100-aastaseks ameeriklaseks saamisest vaid kuus aastat puudu.

Pikk iga laskis Friedmanil rohkesti mõttetööd teha ja paljude oma kaasaegsete mõtlejatega tormilisi vaidlusi pidada. Mõnes asjas jäi talle õigus, mõnes mitte. Üldse oli ju 20. sajand suurte vaidluste areen. Vaidlused puhkesid kohe päris sajandi algusest peale, seega juba enne Miltoni sündi. Nii et võrsus ta lausa vaidluste kätkis. Kaks korda tema elu kestel jõudsid vastasseisud ka suursõjalisteks kokkupõrgeteks pöörduda, lakkamatutest turumölludest rääkimata. Just viimased pälvisidki hilisema laureaadi peatähelepanu.

Mõtted, nagu luulegi, ei tule tuulest. Elu pakub neile ainet. 18. ja 19. sajandi majanduslaevad olid n-ö triivlaevad, mis turukonjunktuuri voogudes omasoodu triivisid, ehkki 19. sajandil enam mitte ilma tsükliliselt kordunud ränkade vapustusteta. Neid põhjustasid murdlainete taoliste kriiside löögid.
Ühe esimese teadlasena võttis nimetatud valuliste vapustuste statistilise uurimise käsile Wesley Mitchell, kellest sai Miltoni õpetaja.
XIX ja XX sajandi vahetuse paiku jõudsid kolm USA analüütikut ühesele järeldusele, et triivlaevade ajastu on möödas. Asemele pidid astuma tüürlaevad. Kohe asuti ühtlasi võimalikke tüürimehhanisme kavandama. Tüürihoobadeks võeti kordaloova (või kordahoidva) iseloomuga organisatsioonilised moodustised – institutsioonid. Siit siis ka õpetuse nimetus – institutsionalism.
Hoobade valiku küsimuses läksid aga mõtted lahku ja vastavalt kujunenud lahknevustele tekkis institutsionalismi kolm algset haru, nimelt tehnokraatlik (Veblen), indikativistlik (Mitchell) ja legitimistlik (Commons). Kriitikud, märkigem, on neist esimest liiga mehaaniliseks, teist ülemäära lõdvaks, kolmandat bürokraatlikuks pidanud.
Friedman, hoolimata mitmetest muudatustest tema vaadetes, jäi oma õpetaja positsioonile enam-vähem püsivalt truuks, pooldades seega tüürimehhanismi kõige lõdvemat varianti. Antud positsioonilt saatis ta kriitikanooli igasuguste rangema reguleerimise katsete vastu. Vaidlustamist tema poolt leidis nii USA omaaegse uue kursi (new deal) kui ka Euroopas sündinud keinsliku, plaanipärasust taotleva mehhanismi variant.

Sisuliselt oli küsimuse all valik kahe võimaluse, nn ühekäelise (ainuüksi turu "nähtamatu käe" toimel) või kahekäelise (turu pluss leppelist laadi "nähtava käe" abil) reguleerimise vahel. Teine moodus oli Friedmanile vastumeelne. Esimese puhul pidi peaaegu et ainsaks suunavaks hoovaks jääma raharingluse raudse kindlusega ettemääratud normsättumus (monetaristlik dogma). Kuidas seda sättumust aga reaalselt tagada? Püstitatud küsimus jäi kõigile, sh ka idee autorile endale lahendamatuks probleemiks.
Öeldu tõttu polegi Friedmani mudel mitte kunagi ega kusagil täit rakendust leidnud. Osalt midagi selletaolist on siiski püütud teostada USA-s Ronald Reagani ja Suurbritannias Margaret Thatcheri poolt. Mõlemal juhul tekkis esialgu paljulubav mulje, et "uus luud" pühib hästi, ent peagi hakkasid ilmsiks tulema loomult äraspidised tagajärjed. USA majandust hakkas lämmatama riigi võlakoorma meeletu kasv (maksude vähendamisest tingitud puudujääke taheti katta laenudega). Thatcher idealiseeris nn allaniriseva majanduse (tricle down economy) doktriini: see mis on hea rikastele, pidanuks justkui kõigile hea olema. Doktriin osutus paraku teostamatuks utoopiaks, mis andis hoopis vastupidiseid tulemusi.

Konservatiivid said karistuseks valimistel hävitavalt lüüa. Milton Friedman reageeris neile äpardumistele küllaltki hüsteeriliselt, kuid see ei vähendanud elu karmide õppetundide veenmisjõudu. Ühekülgne, ülelihtsustatud ja pealegi liiga lõtv tüürimehhanism ei ole, nagu selgus, kaugeltki alati toimekas ega efektiivne.
Eesti lühiajalistest kogemustest tulenevad järelmid pole seni veel piisava selgusega välja kristalliseeruda jõudnud. Kuid meie edukäigu plusside kiitmise kõrval on viimasel ajal hakatud üha valjema häälega rääkima ka miinustest. Miski meie elus meenutab, olgugi kaudselt, USA majanduse hädasid – eravõlad, miski brittidele osaks langenud katsumusi – liigkihistumine.

Ärevuseks näib omajagu alust olevat. Võib-olla vajame, kui just mitte paksemat, siis vähemalt arukamat riiki, mida juhivad analüüsivõimelised liidrid? Ajalugu pakub meile mõndagi, mis on tulevike tarbeks kasulik.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (23)