Leedu põhimure on väljaränne

ENN ANUPﾕLD,      14. veebruar 2007


16. veebruaril on Leedu rahvuspüha. Merevaiguriik, kunagine suurriik, mille valdused ulatusid Läänemerest Musta mereni, on tänagi suurim Balti riik nii rahvaarvult kui ka pindalalt. Keskmine eluigagi on Leedus kõrgem kui meil ja lätlastel. Ekspordis on esikohal naftasaadused, masinad ja seadmed. Eks meiegi sõida Mažeikiaist toodud bensiiniga. Leedu parlament on 141-kohaline. Presidenti valib uue iseseisvuse algusest peale rahvas. 1993. aastal valiti presidendiks Algirdas Brazauskas – ta sai 60% häältest.

Brazauskas on unikaalne Baltimaade tipp-poliitik. Ainuke, kes on pidanud kõiki kolme kõrgeimat riigiametit – olnud parlamendi esimees, president ja peaminister. Leedu viieteistkümnest taasiseseisvusaastast on ta kokku kümme olnud president ja peaminister. Ta on ainus, kes hoolimata reaalsest võiduvõimalusest ei taotlenud teist presidendiaega. Mõlemas ametis teenis ta põhiseadusega ette nähtud aja täis. Möödunud aasta 1. juunil astus Brazauskas peaministriametist tagasi ja jäi pensionile.
Sellest juttu alustamegi.

Te olete nüüd suhteliselt vaba mees, ekspresidendi staatuses. Kuidas Teie arvates Leedu praegu elab?

Olen tõesti suhteliselt vaba, aga ka seotud. Kunagine presidendi- ja peaministriamet, kogu mu elukäik seab mulle teatud kohustusi. Ent praegu võin siiski veidi kõrvalt vaadata oma kodumaa elu. Midagi originaalset ma öelda ei saa, sest kolme Balti riigi saatus XX sajandil ja XXI sajandi algul on olnud üsna sarnane.
Mingeid erilisi poliitilisi vapustusi ega parteidevahelisi vastasseise meil Leedus viimasel ajal eriti ei ole. On nagu kõikjal: vasak- ja paremjõud, on olemas keskjõud. Viimased on paraku veidi nõrgenenud, sest jagunesid erinevatesse grupeeringutesse, võiks isegi öelda – parteidesse. Eesotsas on sotsiaaldemokraadid, kes praktiliselt veavad valitsust. Parlamendi- ja presidendivalimisteni on veel kaks aastat. Seepärast on meil suhteliselt stabiilne elu. Pole eeldusi, et lähemal ajal tekiksid mingid kataklüsmid. Miks? Esmalt seepärast, et parteidel on õnnestunud kokku leppida põhimõttelistes riiklikes küsimustes, näiteks sellistes nagu NATO-liikmelisus, Euroopa Liit ja selle toetuste kasutamise suunad, kõrghariduse reform ja haridussüsteemi korrastamine. See võimaldab kindlat arengujoont, sõltumata sellest, kes on võimul. Loomulikult tuleb ette hõõrumisi, teravaidki diskussioone, kuid tulemused on positiivsed.
Globaalse taustaga probleemiks on meil muidugi sotsiaalmudeli parandamine, sest 400 000 tööeas leedulast on lahkunud välismaale. Nii väikesele rahvale nagu leedulased on selline majandusemigratsioon suur kaotus. Otsime teid selle protsessi peatamiseks ja äraläinute tagasitoomiseks kodumaale.

Sellised mured on meilgi, ja küsimus on eelkõige palgatasemes.

Nii ongi. Meil on kirjutatud palju sellest, mida peaks ette võtma Iirimaal, Londonis, Hispaanias ja mujal. Peamine on muidugi luua kodumaal soodsad elutingimused. See pole ainult majanduslik, vaid ka poliitiline ja demograafiline probleem, perede probleem. Valitsus tegeleb sellega. Teine riiklikult ülitähtis küsimus on energiavarustuse perspektiiv. Tahan teid õnnitleda, et kolme Balti riigi peaministrid kirjutasid alla uue tuumaenergial töötava elektrijaama ehitamist võimaldavale kokkuleppele. See on oluline samm, aga sellest üksi ei piisa. Energiatootmine on vaid üks energeetika probleemidest. Meil on vaja süvendada koostööd Lääne-Euroopaga Poola kaudu ja Skandinaaviaga.

Meid käsitletakse nii Läänes kui ka põhjapool ikka kolmekesi koos – me oleme Baltikum.

Loomulikult, natuke üle 7 miljoni inimese on Euroopa jaoks või paljude selle suuremate riikidega võrreldes üsna vähe. Ent siiski on see atraktiivne turg.

Meie head naabrid soomlased tegid algul pesa Tallinnasse ja on nüüd lennanud sealt edasi lõunapoole. Vilniuses võib juba näha nende panku ja firmasid...

Nii on. Investeeringud kiirendavad majanduse arengut. See omakorda võimaldab lahendada neid suuri majandusprobleeme, millest ma rääkisin. Näiteks igal aastal 20% palkade kasv, pensionide suurenemine. Nii nagu kõigis kolmes Balti riigis. 3–4 % rohkem või vähem pole nii oluline. Arvan, et Balti riigid on õigel teel.

Kas ka Leedus on selgeid märke, et külaelu on tänu eurotoetustele tõusuteel?

Muidugi, juba kolmandat aastat tunnetavad maamehed võimalust maaelu loomulikuks uuendamiseks. ﾜhelt poolt viljelusmaa arukas kasutamine, teisalt – struktuuriuuendused. Majapidamised suurenevad, 400–600 hektaril põldu harides võib juba edukalt konkureerida välisturgudel. Lisaks sellele toetavad ka fondid maaelu arengut. See protsess on märgatav, ent oleme üsna alguses – tõelise euroopaliku tasemeni on veel pikk maa käia. Probleeme on väiketaludega. Tagastasime 96% omaaegsete kolhooside maadest. Osa omanikke on tagasisaadud maa edasi müünud, teised hoiavad kümne küünega kinni. Väikestel taludel on raske konkurentsis püsima jääda ja ka riigil pole majanduslikku jõudu väiketalunikke aidata. Turureeglid toimivad halastamatu objektiivsusega ka külas. Võib-olla päästab mingil määral maaturism? Meil on palju järvi ja ilusat loodust, eriti Põhja-Leedus. Leedus on juba tuhat korralikul tasemel turismitalu ja majutuspaika. Turiste tuleb Lääne-Euroopast, Venemaalt ja ka meie oma linnadest.

Teil on ainsana Balti riikidest piirileping Venemaaga alla kirjutatud. Teilgi on olnud naftatorudega transiidiprobleeme, samuti Kaliningradi varustamise ja muuga. Ent olete siiski kindlamas seisus kui meie. Millised on praegu Leedu–Vene suhted?

Ütleksin, et suhted on stabiilsed, suuri tagasilööke ei ole. Muidugi, Kaliningradi enklaav annab neile teatava eripära, millist pole Lätis ega Eestis. Terve selle ala varustamine käib Leedu, mitte Poola kaudu. Leedul on teatud kohustused, et kogu kaubavoog, ka sõjalised saadetised, kohale jõuaksid. See sai reguleeritud juba 1994. aastal. Tookord oli leping mõeldud lühikeseks ajaks, kuid seda on korduvalt pikendatud. On kujunenud kindel kord, mis pole muutunud viimased kümme aastat. Nüüd, pärast liitumist EL-iga on olukord teine. Meil on peaaegu 1000 km välispiiri Valgevenega ja Kaliningradi piirkonnaga.

Piirilepingu Venemaaga kirjutasime alla 1997. aastal, kui olin president. Miks me seda tegime? Esmalt seepärast, et minu meelest teostasime Venemaa suhtes kogu aeg tasakaalukat poliitikat. Meil polnud erilisi kõhklusi. Võimul olid siis sotsiaaldemokraadid. Eriti aitasid kaasa isiklikud suhted president Jeltsiniga. See oli ajalooline sündmus. Olime esimesed – ühelgi endisel liiduvabariigil polnud sellist lepingut. Toimus pidulik tseremoonia Kremlis.
Diplomaatilised kaanonid lubavad niisugust lepingut alla kirjutada ka peaministritel, kuid meie Jeltsiniga leidsime, et teeme seda kõrgemal tasemel. Tõsi – ratifitseerimine võttis veel viis aastat. Ent kõige olulisem oli akt ise. See oli pretsedent! Tunnustati poliitiliselt, et igasugustele võimalikele pretensioonidele ja taotlustele Vene Föderatsiooni poolt sai tõmmatud kriips peale. Oleme nüüd kaks pariteetset riiki. See aitas meid palju suhete edasiarendamisel.
Loomulikult on igas demokraatlikus riigis niisugune poliitikute tiib, kes ei taha, on vastu, rõhutab vanu probleeme. Eesti, Läti ja Leedu on üldjoontes üle elanud samu Stalini metsikusi. On rahvusprobleemid, kellel rohkem, kellel vähem. Meil vähem, sest venelasi on Leedus kõigest 6 protsenti. Ka meil on endisi tööstusrajoone, kunagiste numbritehaste piirkondi, kus valitseb vene keel. Ent sealsed noored õpivad ja kõnelevad juba leedu keeles. Kõrgkoolid on meil kõik leedukeelsed. Tahad õppida, oska riigikeelt!

Mõned näited riigipeade isiklike kontaktide kaalust.

Piirilepingut sõlmides suhtlesime Jeltsiniga tihedalt telefonitsi. Meil on piiril üks suur, 1800-hektarine järv, mis omal ajal kuulus Ida-Preisimaale. Leedul oli sellest tilluke tükike – 40 ha ühe väikelinna juures. Elanikud ei pääsenud ujuma – nõukogude ajal oli järvekallas laagreid täis ehitatud. Helistasin Jeltsinile: kuule, Boriss Nikolajevitsh, inimesed ei pääse ujuma – ehk võiks korraldada nii, et pool järve tuleks leedulastele? Nõnda sündiski. Me saime poole järvest, mis ei kuulunud Leedule isegi enne sõda. Tõsi, andsime teisalt veidi järele.

Ka Walesaga olid meil head suhted. Kui Poolaga lepingut tegime, oli meil ägedaid vaidlusi. On Leedul ja Poolal ju pikk ja keerukas ühisajalugu. Algul nad ei nõustunud, et preambulas oleks Vilnius mainitud pealinnana. Helistasin Walesale: kuule, Lech, mõtleme koos tuleviku peale – Vilnius oli ju Leedu pealinn tuhat aastat, nagu teil Varssavi või Krakov? Kuidas seda siis mitte fikseerida preambulas? Walesa mõistis, ja asi fikseeritigi – poolakad tunnistasid esimest korda, et Vilnius on Leedu ajalooline pealinn.

Viisteist aastat tagasi tegutsesite koos Arnold Rüütli ja Vaino Väljasega väga rasketes oludes, olles vahel suhetes suure idanaabriga üsna noateral. Nüüd on teine aeg, palju rahulikum ja stabiilsem.

Oleme koos läbi käinud väga keeruka ja huvitava tee. Elu seadis nõnda, et me igaüks mängisime oma riigis teatud, vahel lausa otsustavat osa. Tahaksin neid tervitada ja soovida neile head ning rahulikku elu. Meie aastates, oleme ju enam-vähem sama põlvkond, on see väga tähtis. Oleme nüüd kolmekesi mõnes mõttes vabad inimesed, teisalt jälle poolvabad – teatud staatus on meil ikka. Loodan, et saame kord kokku meenutamaks olnut ja arutamaks tänast päeva. Näitaksin neile heal meele oma Leedumaad – olgu suvel või talvel. Ja kui noortele huvi pakub, ega ma oma nõu ei keela...


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)