Keskerakonna aastaring 2005

Raimond Kaljulaid,      26. jaanuar 2005


Eelmist Kesknädalat sirvides jäi silma Keskerakonna Võrumaa piirkonna esimehe Tõnu Antoni ülekutse erakonna eri tasanditel mõtelda selle üle: "Miks siis on ikkagi nii, et Keskerakond küll võidab Riigikogu valimised kaks korda järjest ja ikkagi peab istuma opositsioonis?"

Viga on Keskerakonnas, sest: "Kui võrrelda erakondade programme ja maailmavaatelisi seisukohti, siis peaks Keskerakond olema sobiv koostööpartner enamikule poliitilistele jõududele." Hõissa, pulmad! Olen täiesti veendunud, et erakonna erinevatel tasanditel ei ole selle küsimuse peale varem tuldud. Siiski, seal, kus Anton näeb koosmeelt, näen mina vastuolusid.

Sisepoliitikas:
Keskerakond pooldab astmelist tulumaksu, mida toetavad küll sotsiaaldemokraadid, aga millele on kindlalt vastu Reformierakond. Ja Reformierakonnata Eestis teatavasti valitsust ei tee. Tuleks järele anda! Keskerakond soovib suurejoonelist pensionireformi, millele leiaks toetajaid Rahvaliidu ridadest, kuid mille teel seisab Isamaaliit. Tuleks olla mõistlikum!
Keskerakond on alati pooldanud lepitavaid meetmeid suhetes Eesti venekeelse elanikkonnaga. Vene küsimuses leiaks sõpru Reformierakonnast ja Res Publicast, keda peab küll pidurdama nende kodakondsuse null-variandi nõudmises, leppimatult vastu on aga Isamaaliit. Vaja nüüd seda tüli! Keskerakond on sotsidega ühel meelel, et haridust peab saama tasuta, samas kui Reformierakond tahab tasulist haridust. Kuskil on siin kindlasti kesktee.
Keskerakond on toetanud suuremate õiguste andmist kohalikele omavalitsustele. Siin võiks olla liitlaseks Rahvaliit. Kindlaks vastaseks on aga Res Publica, mis hingest ihkab suuremat rolli keskvõimule. Mõelgem ikka, kas neid kuidagi korraga ei saa?

Välispoliitikas:
Keskerakonnast ei saa valitsusparteid, mis viiks pimesi ellu Brüsseli käske, küll aga on selleks enam kui valmis iga teine Eesti erakond. Peaksime meiegi leplikumad olema? Veel enam, Keskerakond ei poolda mingil juhul mõtteid Euroopa liitriigist, mille tekke hinnaks oleks ka Eesti iseseisvuse viimased riismed. Eurofiilsetele sotsidele olekski just see uue ühinenud Euroopa ideaaliks.
Keskerakond tahab Eesti sõdurid jaanipäevaks Iraagist koju tuua. Sama tahaks Rahvaliit, aga lõpuks teeb ilmselt ikka nii, nagu valitsuses otsustatakse. Samas ei lähe sellega mingil juhul kaasa Reformierakond, mille välisminister Ojuland ainuisikuliselt Eesti nimel Iraagile sõja kuulutas.
Keskerakonda eristab kõikidest Eesti parteidest jätkuv toetus Balti riikide koostööle. Teised Eesti erakonnad ei ole seda eraldi märkimisväärseks pidanud. Sotside endine esimees Toomas Hendrik Ilves tegi välisministrina, lihtsalt isiklikust antipaatiast Läti ja Leedu vastu, kõik, et Balti ühtsust lõhkuda. Lõpuks Keskerakonna foobiateta suhtumine Venemaasse, millega on (mitte alati sõnades, küll aga tegudes) päri Reformierakond ja Res Publica. Kuidas sellega lepitada Isamaaliitu?

Pildi teeb veel keerulisemaks see, et poliitikas ei tähenda ühine seisukoht alati head koostöövõimalust, vaid vastupidi: provotseerib erakondade vahel konflikte. Valimisvõitluses on tarvis tõestada, et ollakse ühe või teise küsimuse tuliseim toetaja ja teised erakonnad, kes ehk jagavad sama seisukohta, on nõrgad, võimetud valijate huve kaitsma jne. Kui miski tähendab poliitikas hukku, siis programm, mis lepib kõigi ja kõigega ... Õnneks Eesti Keskerakonna programm seda ei ole.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)