Kaks asja, mis Euroopas aset ei leia

Nendele kahele teemale on meedias viimasel ajal suurt tähelepanu pööratud üksnes seetõttu, et kestab uudistevaene puhkusteperiood, mil kõik olulised poliitika niiditõmbajad on ära puhkamas oma villades või merel jahtide peal. Ometi peab ju ka praegusel ajal tõsiste uudistega sarnanevat materjali ilmuma.

Hiljutiste uudiste kohaselt kavatseb Island ühineda EL-ga ning võtta kasutusele ühisraha euro. Islandi parlament ehk Althing otsustas tõepoolest alustada ühinemisläbirääkimisi. EL teatas seepeale, et on valmis rõõmuga tervitama Islandit Euroopa Liidu 28., 29., 30. või 31. liikmena sõltuvalt sellest, millal Horvaatia, Makedoonia ja Albaania EL liikmeks astuvad.

Ometi ei tasu seda kõike puhta kullana võtta. Islandlased soovivad praegusel hetkel EL-ga ühineda vaid seepärast, et riik on sisuliselt pankrotis. Islandi krooni väärtus on drastiliselt kahanenud ning saareelanikud tunnevad suurt hirmu oma tuleviku pärast. 320 000 elanikuga pisiriigile, mis on langenud majanduslikku koomasse, võivad suur ja kindlatel alustel püsiv EL ning euro tõepoolest praegu vastupandamatud näida.

Islandlaste langus on olnud pööraselt kiire, kuigi veel aasta aega tagasi oli tegemist ühe õitsvamal järjel oleva riigiga maailmas. Sel ajal ei soovinud suurem osa islandlasi EL-st midagi kuulda, kartes, et pärast ühinemist tõmbavad EL liikmesriigid Islandi tema territoriaalvete kalavarudest peagi tühjaks. Lisaks olid Islandi pangad, kellele allus tol ajal sisuliselt terve riigis toimiv majandus, ühed rikkamad ja edukamad maailmas.

Islandi allakäigu peamiseks põhjustajaks tuleb pidada just pankasid. Mõned aastad tagasi liberaliseeris Island radikaalselt oma pangandussüsteemi. Pisikesed, varem suhteliselt tagasihoidlikku finantspoliitikat ajanud pangad muutusid uutes märksa vabamates tingimustes korraga olulisteks rahvusvahelisteks tegijateks. Valitsuse heakskiidul paisusid pangad ülikiirelt, muutudes palju kordi suuremateks kui Islandi majandus. Ometi puudusid Islandi pangandussektori juhtidel peaaegu täiesti rahvusvahelise panganduse kogemused.

Island muutus järjest enam hiiglaslikuks hedge fondiks.* Kui see mull lõpuks möödunud aasta oktoobris lõhkes, osutusid tagajärjed äärmiselt traagilisteks – krooni väärtus kukkus kolinal, tööpuudus tõusis meeletu kiirusega ning valitsus lahkus ametist. Sotsiaaldemokraadist uus peaminister Johanna Sigurdardottir ei näinud raskele olukorrale seejärel enam muud väljapääsu, kui otsida abi võimalusest ühineda EL-ga.

Samas tunnistab Islandi parlamendi EL asjade komitee eesistuja Arni Thor Sigurdsson, et liitumisläbirääkimised EL-ga võtavad aega vähemalt neli aastat. Seejärel korraldatakse Islandis ilmselt aastal 2013 liitumisteemaline referendum. Selleks ajaks on aga maailma majandus jõudnud juba taastuda ja islandlased ilmselt oma tavapärase enesekindluse tagasi saada või vähemalt on nad omandanud nii palju julgust, et lükata tagasi liitumine EL-ga, kes ihkab Islandi liitumise järel saavutada kontrolli selle kalavarude üle. Nii et Islandi ühinemist EL-ga tegelikult ei toimu.

Blairi usaldusväärsus kadus Iraagi invasiooni järel

Meedias on kõneldud ka Suurbritannia endisest peaministrist Tony Blairist, keda seostatakse EL presidendi ametiga. Blair töötas peaministrina 10 aastat, lahkudes ametist 2007. aasta keskel. Sel ajal oli ta kõigest 54-aastane. Hilisem töötamine Venemaa, USA, ÜRO ja EL esindajana „Lähis-Ida saadikuna“ ei ole just Blairi kaliibriga poliitiku vääriline. Miks siis mitte hakata EL presidendiks?

Seda ametikohta paraku reaalselt ju veel loodud pole. See luuakse alles pärast Lissaboni leppe jõustumist, juhul kui Iirimaa ütleb sellele leppele „jah“ teist korda toimuval referendumil tänavu oktoobris. (Iirlased hääletasid Lissaboni leppe vastu möödunud aasta keskel, kuid vastavalt avalike arvamuste uuringutele peaksid nad seekord leppe poolt hääletama).

Isegi kui iirlased hääletavad poolt, peavad Poola ja Tšehhi samuti selle leppe ratifitseerima.

Mõlemate riikide parlamendid on küll leppe heaks kiitnud, kuid nii Poola president Lech Kaczyński kui ka Tšehhi president Vaclav Klaus on väljendanud oma vastuseisu ega ole leppele veel alla kirjutanud. Kui kumbki neist venitab oma allkirja andmisega ajani, mil Suurbritannias toimuvad üldvalimised, ja kui seal peaksid võimule tulema konservatiivid, võivad viimased korraldada samuti referendumi, millel britid võivad „ei“ öelda.

Seega on EL presidendi ametisse kandideerida soovijatel veel pisut vara oma praegustest töökohtadest loobuda. Blair pole ise kordagi avalikult tunnistanud, et on võimalik kandidaat EL presidendi ametikohale. Üks tema lähedalolevaid inimesi tunnistas siiski: “Ta tahab saada sellesse ametisse, kuid ta kardab kogeda alandust juhul, kui ta seda ametit ei saa.“

Blair peaks jääma oma praeguste töökohustuste juurde, sest EL presidenti temast ei saa.

Möödunud on kõigest kuus aastat ajast, mil Blair koos George W. Bushiga korraldas ebaseadusliku invasiooni Iraaki. Suurbritannia avalikkus pöördus peagi Blairi ja osaliselt tema poolt korraldatud sõja vastu. Mitmed suured EL liikmesriigid seisid algusest peale vastu ideele rünnata Iraaki. Hulk inimesi peavad teda siiani sõjakurjategijaks.

EL astub tihti oma tegemistes ämbrisse, kuid seda viga nad ei tee, et hakkavad kohe EL presidendi ametikohta diskrediteerima, määrates juhiks Tony Blairi. Selle asemel jääb Blair endiselt Lähis-Idas tühja tuult taga ajama ja Wall Steeti pangale JP Morgan nõu andma.

*Hedge fond (Hedge fund)

Hedge fondi juhtimisel ei ole üldjuhul piiranguid riskide võtmisele ning fondivalitsejal on võimalik kasutada kõikvõimalikke investeerimisvahendeid ja -strateegiaid (sh sooritada tulevikutehinguid, laenata fondi arvelt jne).

GWYNNE DYER

Kolumnist

Tõlkis Indrek Veiserik

Jaga |