Omaenda propaganda vangis

Tõnis Siim,      18. august 2004


27. juulil möödus 60 aastat Narva vallutamisest punavägede poolt ja võitluste algusest Sinimägedel.
Eestlaste (Eesti Rahvuskomitee) lootused selles vabadussõjas (1944. aasta kaitsesõjas), mis lõppes lüüasaamisega ja mida nüüd tagasihoidlikult nimetatakse 1944. aasta kaitselahinguteks, olid rajatud inglaste-ameeriklaste päästvale sekkumisele ja Atlandi hartas kirjapandud lubadustele. Loodeti, et kordub 1918.–1920. aasta Vabadussõja-aegne olukord, mil Inglismaa abi oli märkimisväärne.
Professor Jüri Uluotsa ja eesti rahvuslasi, kes 1944. aasta veebruaris kutsusid eesti mehi uude vabadussõtta, ei kainestanud juba sama aasta märtsis aset leidnud Tallinna suurpommitamine USA ja Inglismaa päritolu lennukitega – kättemaksuks eestlastele nende kangelaslikkuse eest Narva kaitsmisel.
Jäädi justkui omaenda ajalookäsitluse vangi. Sest välispoliitilise orientatsiooni tõttu Inglismaale tähtsustati 1930. aastatel Inglismaa ning vähendati Vene Loodearmee abi ja rolli Vabadussõjas. Ehk küll oli teada, et Inglismaa tollane sekkumine ei lähtunud Eesti iseseisvuspüüdest, vaid hoopis eesmärgist säilitada Vene impeerium Läänele vastuvõetaval kujul.
1944. aasta kriitilises olukorras ei suudetud enam vabaneda vanadest propagandistlikest arusaamadest ja sellega kaasnevatest asjatutest lootustest. Sellest juhindumine põhjustas aga enneolematult suuri rahvuslikke kaotusi.
Sest sõjaeelne Eesti kaitseplaan oli rajatud Vabadussõja võidukale kordamisele, kus puudus n-ö b-variant võimaliku kaotuse puhul arukaks emigreerimiseks ja tsiviilvastupanuks (rahvust säästvaks kollaboratsiooniks) okupatsioonide tingimustes.
Ka mindi liiale Vabadussõja heroiseerimisega: võitu, mis ajaloolises plaanis oli juhuslik (impeerium säilis), hakati pidama eesti sõjamasina üleolekust tulenenud paratamatuseks. (Paratamatu oli Eesti vabanemine 1991. aastal, kui impeerium lagunes.) Eesmärgist säilitada Vene impeerium Läänele vastuvõetaval kujul lähtusid Lääne suurriikide liidrid mäletatavasti ka gorbimaania aegadel enne augustiputši 1991. aastal.
Eesti välisministri Kristiina Ojulandi hiljutine mõtteavaldus sellest, et Eesti sõdurite pantvangi langemise korral Iraagis sissidele järeleandmisi ei tehta, viitab mitte üksnes Kristiina pimedale armastusele ja tungile alluda maailma vägevatele, vaid ka Eesti propagandistliku ajalookäsitluse jätkumisele. Ja seda ajal, mil USA senaatorid ja Briti parlamendiliikmed OSCE foorumil teatasid, et nad koos Venemaa saadikutega esindavad ikkagi kasse, kelle rolliks on kimbutada saamatuid hiiri – Eestit ja Lätit.
Pole välistatud, et Kristiina Ojuland oleks valmis ohverdama Iraagis kellegi meeleheaks kas või kõik Eesti sõdurpoisid. Kuid kas keegi on kohanud kassi, kes hiiri süües oleks ise muutunud hiireks? Osavaid hiiri leidub maailmas aga märksa enam kui kasse, rääkimata tiigritest. Ja miks ei võiks just Eesti olla üks nende paljude osavate seast?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)