Haapsalu tragöödia - vaikimine kohustuslik?

Meie vastupidiselt leiame, et halvim, mida teha saame, on just vaikimine. Vale on jätta valgustamata selle äärmiselt kurva sündmuse võimalikke taustu. Küsima peab küsimusi, mis esmapilgul võivad tunduda vägagi valusad. Kui me ei küsi, kui me kanname teema n-ö maha, ei saa me ka vastuseid, ja kui me ei saa vastuseid, ei saa me teada, ja kui me ei saa teada, on oht, et ei tehta olulisi järeldusi, ei võeta vajalikke meetmeid, mistõttu võib Haapsalu õnnetus korduda ükskõik kus mujal ja neilsamadel põhjustel.

Kõrvalepõige ajalukku

Haapsalu väikelastekodu ise avati 1. oktoobril 1950. Kuni 1990. aastani elasid selles  lapsed imikueast kuni 4.-5.eluaastani, hiljem suunati nad edasi teistesse lastekodudesse. Kasvandikud said lastekodus elada kuni 18-aastaseks saamiseni või põhikoolis, gümnaasiumis,  kutseõppeasutuses õppimise lõpuni.

1990-ndad tõid Haapsalu väikelastekodu ellu põhjalikke muudatusi. Toimus üleminek tervishoiusüsteemist sotsiaalsüsteemi. Väikelastekodu vana maja Vee tänavas tagastati endistele omanikele. Orvud vajasid hädasti uut peavarju.

1997. aasta talvel valmis Rootsi Älmhulti Lions Club'i ning Lars Nexe eestvõttel ja toel uus maja Kastani tänavas. Selle ehitamine maksis 9,8 miljonit Eesti krooni, millest 5,5 miljonit krooni koguti Rootsis Haapsalu väikelastekodu heaks korraldatud annetustest. 2,3 miljonit tuli Eesti riigilt ning ülejäänud raha saadi Soomes kogutud annetustest ja rahvusvahelistelt fondidelt USA-st.

Uus maja avati pidulikult 1996. aasta novembris, kui lindi lõikasid läbi toonane presidendiproua Helle Meri, Rootsi suursaadik Eestis Katarina Brodin ja maavanem Hannes Danilov. Uude majja koliti siiski alles 1997. aasta veebruaris-märtsis.

Lastekodus elas noori, kellel oli opereeritud seljaajusong ja kes kasutasid liikumiseks ratastooli. Lastekodus tohtisid nad viibida ainult senikaua, kuni koolis õppisid.

Saabus aeg, kus esimesed kasvandikud lõpetasid kutsekooli ja olid valmis ellu astuma. Kahjuks ei tule nad kõik päris iseseisvalt toime ja vajavad ka edaspidi juhendamist ja abi. Tänu doktor Ann Paalile ja sponsorile Saksamaalt - Grit Jordani ühingule - alustatigi läbirääkimisi 14-kohalise (10 tuba) noortekodu ehitamiseks. Kavandatud noortekodu valmis 2007. aasta lõpuks.

Tragöödia tekitab kahtlusi

Aga taas 20. veebruaril puhkenud tulekahju juurde. Meile väidetakse, et lapsed ei olnud voodite külge kinnitatud, ent vähemalt üks laps viidi ruumist koridori koos voodiga. Päästetöid juhtinud Priit Laose sõnul ei ole hiljem võimalik öelda, mis segas lapse voodist tõstmist. Vähemalt ühe lapse väljatoomisel tekkis takistus ja tema voodist kättesaamine oli raskendatud. Samas meile rõhutati, et ka päästjad ise ei saanud aru, mis neid takistas, kuid takistus likvideeriti ja laps toodi välja.

Arvestades Eesti sotsiaalsüsteemi, mis on parempoolsete erakondade valitsuse ajal ülihapraks kärbitud, võib eeldada, et tol saatuslikul päeval ei olnud tööl piisaval hulgal inimesi. Me võime ikka küsida küll, kas personal oli pädev ja väljapuhanud. Või oli tegemist alamakstud töötajatega? Teha väikese palga eest ülirasket tööd puuetega laste hooldekodus - sellega ei saa hakkama mitte igaüks. Nagu teame, ei lahku Eestimaalt mitte ainult arstid, vaid ka kogenud sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna professionaalid.

Oleks võinud olla veelgi kohutavam

Tõsiasi, et päästetöötajaid on lubamatult suures koguses koondatud ja allesjäänute palgad on piinlikult väikesed, ei tule enam kellelegi asjadega vähegi kursis olevale inimesele üllatusena. Aga piinlik on vist ainult meil - valitsusel valdkonna rahakotti lõputult tühjendada piinlik ei ole, nemad saavad hoopis Euroopas hiilata, et näe, kuidas väike tubli Eesti kärbib - kuni laste surmani välja!

Hooldajad, kasvatajad,  õpetajad, päästjad jmt on  meie tööjõu raudvara. Kindlasti ei ole seda igasugused spetsialistid, peaspetsialistid, nõunikud ja PR-tegelased, äri- ja haldusjuhid, keda on riigipalgal tuhandete viisi ja kellest kas ei sõltu midagi või siis tänu nende vohavale ebapädevusele veereb meie eluke siin Eestimaal edasi neljakandiliste ratastega.

Hooldajate ja kasvatajate  tööst sõltuvad inimelud, sõltub laiemalt kogu ühiskonna tulevik. Kuid seesama „kogu ühiskond" ise vaatab tuimalt pealt, kuidas nende tublide inimeste tööd ei hinnata, mis esmajoones väljendub selles, et nende panust vääriliselt ei tasustata.  Kui kiirabiautojuhi kuupalk on 500 eurot, nagu me äsja nende palgatõusunõudmiste organiseerimisel nägime, siis millest me räägime.

Majanduskriisi ajal suures eufoorias ja meedia kisakoori saatel kehtestatud kärped viisid Päästeameti Haapsalu lastekodu tulekahju ajal olukorda, kus Risti päästekomandost asusid esmalt teele kaks tuletõrjujat, kuid paakauto koduses valves olnud päästeametlasega sõitis välja alles hiljem.

Viiel kuul aastas poleks Haapsalu komando saanud kohe täisbrigaadi välja saatagi. Üksnes tänu juhusele oli Haapsalu päästekomandos sel päeval kohal täiskomplekt päästeteenistujaid. Probleem seisneb möödunud aastate eelarvekärbetes, mis ei luba enam päästetöötajatele lisatundide eest maksta. Nii ei suudetagi alamehitatuse tõttu iga päev kogu päästejõudu tööle saada.

Kuritegelik kokkuhoid

Fakt on see, et mõnes valdkonnas võib kokkuhoid olla kuritegelik. Jah, kui näiteks Urmi ei tule täna toimetama või kui Priit ei viibi hetkel linnavalitsuses, ei juhtu riigis tõesti midagi ohtlikku.

Aga kui tuletõrjujaid ongi füüsiliselt vaid kaks meest endise nelja või kuue asemel, siis see pole enam naljaasi.

Võib vaid loota, et Haapsalu tragöödia üheks põhjustajaks ei ole ränk kokkuhoiupoliitika, kuid paraku ei ole see välistatud. Kui keegi püüab stoiliselt väita, et õnnetuste eest pole keegi kaitstud  - ja mis teha, ikka juhtub, siis on see olukorraga leppimine, käegalöömine ja n-ö tuima panemine. Miks siis imestada, et tuli levis ülikiiresti, et kohe ei hakanud tööle signalisatsioon (või mingil põhjusel seda ei kuuldud) ja et küllalt kiiresti ei jõudnud kohale päästejõud vajalikus koosseisus.

Haapsalu lastekodu - püssirohutünn?

Omaette teema on ka annetustest ehitatud lastekodumaja tulekindlus. Ka ehituskauged inimesed küsisid üksteiselt kohe tulekahjupäeval: kuidas sai lastekodu asuda puumajas? Miks paigutatakse erivajadustega lapsed  puu- ja mitte kivimajja? On ju võhikulegi ilmselge, et kivimajas tuli vähemalt hetkega ei levi ruumist ruumi. Näib, et kokkuhoid oli juba siis, kui seda maja omal ajal ehitati.

Suvila, mitte maja! Nii kõlasid arvamused rahvasuus ja netikommentaarides.

Jah, üldsust püüti rahustada, et kõik oli kõige paremas korras, kuid tunnistagem - õigustusi otsisid ja levitasid needsamad inimesed, kes omal ajal selle maja Haapsallu organiseerisid. Nad ju peavadki ju sellist juttu rääkima. Nad ei saa ometi tunnistada, et jah, kallis rahvas, meie, heausksed rootslased või Eesti-poolsed ametnikud, ehitasimegi teile odava ja tuleohtliku väikelastekodu - raske puudega lastele! 

Kurb, et me peame selle annetuse eest veel tänulikudki olema...

Kes vastutab?

Telepildist, varemetest, fotodelt ja asjaosaliste kirjeldusest võib järeldada, et Haapsalu lastekodu hoone oli sõrestikseintega, soojustatud mürgise täidisega, kaetud küprokiga, millest kõigest just põledes eriti mürke lendus. Samuti näis olevat tegemist kergsüttivate  siseviimistlusmaterjalidega. Paistis, et isegi katusekatte ja selle aluslauatise vahe oli süttiva soojustamisvatiga täidetud.

Need on muidugi pigem kahtlustused - eks kuigivõrd on paljud eestlased omadest kogemustest vabariigiaastatel puutunud kokku ehitamise või renoveerimisega, ja igaüks on pidanud tegema valikuid, kas jätta alles näiteks raskesti süttiv palksein või katta põrand hetkeliselt leegitseva sünteetilise vaipkattega (vana nimega mistra).

Loodetavasti annab valmiv raport täpsed vastused ka siin esitatud küsimustele. Rahvas on ikkagi mures. Liiga paljud ei usu n-ö ametlikke versioone või ametnike rahustavaid selgitusi, et kõik oli nii nagu pidi. See kõlab, pehmelt öeldes, absurdselt.

On õigupoolest kummastav, et ei Padaorg ega Haapsalu põleng ei morjenda valitsusest mitte kedagi. Ükski minister ei võta vastutust. „Inimesed hukkuvad, aga see pole meie asi!!"  See on sõnum, mis „ülevalt" tuleb. Ei mingeid uusi määrusi, seaduste parandamist, arutelusid komisjonides ega  lahendusi, millest saaks edaspidi õppust võtta. Meil olevat demokraatlik riik - milles see väljendub, kui kabinet ei võta rahvast erutavaid küsimusi isegi arutusele?

Kus on konkreetselt arutatud teemat, et näiteks kas panna üks miljon (EEK) raha juurde, et vähemalt lasteasutustes  hakkaksid tuleohu puhul tööle automaatkustutid?  

Ja lõpuks tahaks küsida Kesknädala moodi: kas keegi kujutab ette, mis oleks riigis või meedias juhtunud, kui kümme last oleks hukkunud Edgar Savisaare haldusalas? See inimene oleks sõelapõhjaks tulistatud (loodetavasti vaid sõnadega). Aga praegu - lugupeetavad ministrid pühkisid vaid kuuerevääri puhtaks ja võitsid valimised. Raha ja majandus on ju nende jaoks kõige tähtsam, pole vaja rääkida ebameeldivatel teemadel nagu laste elusalt  sissepõlemine seda on.

Võib muidugi juhtuda ka nii, et päris tõde ei saa me kunagi teada. Meenub nukker paralleel parvlaeva Estonia katastroofiga, mille kohta kehtib ju samuti kirjutamata käsulaud - unustamine kohustuslik.

Pildiallkiri:

Toimetuse palvel pilte tehes kirjutas fotograaf KALLE TÕNISMA lisaks ka järgmist:

„Saadan pildid ja panen ka kommentaarid omalt poolt juurde. Mind jäi häirima see, et, olles esmakordselt sündmuspaigas, ei klappinud need mõtted, mis tekkisid meediat kuulates ja lugedes tegeliku pildiga, mida nägin. Olen ise päästeametis töötanud ja ka tulekoolitust saanud.

Sellisel ühekordsel hoonel, mis on lühikese jalaga T-tähe kujuline (jala pikkus umbes 25 m ja nn peahoone pikkus 75 m (!), peaks ristumiskohas olema ka katuse all tuletõkke vaheseinad (siin siis kolm seina - igas suunas).

Teiseks, ka katuse all peaksid olema tuleohuandurid. Nende kahe asjaolu olemasolul oleks kahju piirdunud umbes 5-10-meetrise hooneosaga. Peahoone katus sai kuuma, aga hoone ruumide osa kahjustas ähmi täis tuletõrjujate poolt veega uputamine."

URMI REINDE, peatoimetaja

PRIIT KUTSER, Tallinna linnavalitsuse nõunik

Jaga |