7. aprillil algas Kolmas maailmasõda?

Lähis-Ida on keeruline koht, mille kohta öeldud, et „Saja rahva lood” võiks seal kirja panna ruutmiililt lahkumata.

Senised ilmasõjad on ju alanud väiksematest riikidest. Vähemalt vana ENE tunnistas küll eraldi artiklit Saksa–Poola sõja kohta. Mis alles mõne päeva pärast suuremaks paisus, ja nii aina edasi. Nii et, rääkigu targemad rahvusvahelisest õigusest, maailma üldsuse hukkamõistust. Võimalik on, et kunagi läheb 7. aprill kirja USA–Süüria sõja algusena, millest edasi hargneb Kolmas maailmasõda.

Mõttelage oleks arutama hakata, kuivõrd mõttekas oli USA presidendi Donald Trumpi tomahoogipildumine. Kuivõrd õigustatud ja sobilik? Varem või hiljem leian end sel juhul libedal jääl. Et kas ma ei usugi õigeid uudiseid ja kellele töötan oma kahtlustustega? Kuigi, tühja kah, vist ikka ei ole kindlalt tõestatud, et 2013. aasta gaasitamine oli Süüria armee tegu. Mõned vastalised on juhtinud tähelepanu, et sariin on piisavalt hull mürk, mida tavaline respiraator ei pea, mistap imelik, kui ohvreid menetletakse paljakäsi; tohtritel oli kangesti aega twitterdada.

Niimoodi ei usu varsti enam üldse midagi ega kedagi, roni või ise kohale sotti saama. Aga samas ei julge.

Kui veel Stockholmis innovaatilist säästuterrorismi tehti, tekkis küsimus, et ehk on mõõdukal islamiopositsioonil mingi püha, mida nüüd oma kommete järgi tähistatakse.

Ei klappinud. 10. aprillil oli küll neljanda kaliifi Ali sünnipäev. Mis võiks natuke sobida, sest pärast tema mõrvamist ju sai alguse islami lõhenemine šiiitideks ja sunniitideks, kes milleski ühel nõul ei ole. Ei tundunud siiski klappivat.

Ühe väga olulise aastapäeva ma siiski leidsin. Mida 7. aprilli alt otsida ei tasu. Süürias on sama ajavöönd, mis meilgi Eestis. Washingtoni aeg sellest seitse tundi taga. Nii et kui Trumpilt tuli käsk Süürias asuvatele objektidele tuli peale tõmmata, oli seal veel 6. aprill.

Nimelt sada aastat tagasi, 6. aprillil 1917 kinnitas Kongress USA astumise Esimesse maailmasõtta. Demokraatia päästmiseks, maailmarahu saavutamiseks. Sõtta, mis lõpetab kõik sõjad, nagu tolleaegne USA president Thomas Woodrow Wilson kõlavalt sõnastas.

Trump olevat küll oma kontorisse sissekolimisel üles riputanud Andrew Jacksoni pildi, mitte Wilsoni. Võib-olla on meelt muutnud ja ära vahetanud. Võib-olla tahab Nobeli rahupreemiat saada. Wilson ju sai.

Kuigi isegi Wilsoni pooldajad tunnistavad, et USA president jättis oma tegevusega endast maha vene stiilis segaduse: tahtsime parimat, aga välja tuli nagu ikka. Moodsas keeles oli Wilson visionäär või siis maailmalise tähtsusega ullike. Kes teadis, kuidas on kõigile parem, pidas ennast Jumala äravalituks, ega tajunud lõpuks, pärast mitut rabandust ja poolhalvatuna, enam üldse, mis käimas on. Enne ka mitte. Messias sihuke, õnne maaletooja, alati valmis selle nimel teiste elusid ja raha sirgeks lööma.

Isegi pooldajad on nõus, et USA astumiseta Esimesse maailmasõtta oleks konfliktid lõppenud varem. Kui kõvasti varem ja mismoodi, seda on praegu raske öelda. Kõik riigid olid 1917. aastal võhmal, sakslased juba näljas ka. Igasugu ajalooteemalised ajakirjad, lehesabad, telesaated ei kipu meenutama, kuis 1916 Saksamaa tegi salaja ettepaneku, et lõpetaks nüüd ära. Uus Austria-Ungari keiser Karl pakkus koguni, et väljub sõjast kogu oma impeeriumiga, vaadaku Wilhelm üksi, kuis edasi. Kui oma maja põleb, siis naabri oma on naabri mure. Demokraatlikud valitsused eelistasid jätkata sõjatandril.

Kust tuli aga Wilsoni sõjameelsus? Ise veel kirikuõpetaja poeg. Võib-olla just sellepärast. Pärilikkus mängus. Mina olen kantslis, teie kõik olete kogudus ja kuulate tõde, sest läbi minu räägib Jumal ise, halle ja luuja. Võtke vaid minu põhimõtete järgi elada, ja elu on lill. Tehke endale demokraatlikud valitsused, kes ei ole sõjahimulised, ning see sõda jääb viimaseks.

Sada aastat hiljem siinkirjutajal muidugi hea parastada. Mitu miljonit meest jättis hiljem oma kondid sõjaväljadele. Venemaal tulid võimule sarviku sulased ise. Rahvastevahelised vimmad jäid alles ja järgmine sõda oli enam-vähem ette määratud. Suurte kurjade impeeriumide asemel tekkisid hiljem väikesed, aga seda tigedamad – kes meenutaks, et Tšehhoslovakkias elas rohkem sakslasi kui slovakke; Jugoslaavia lapitekki, pisikesi naginaid, napilt juhtumata sõdasid, mis praegu pähegi ei tuleks.

Ometi oli Wilsonil hoiatajaid küll, keda ta haritud mehena kindlasti lugenud oli. Küllap ta teadis USA varasema presidendi James Monroe õpetust: velled Euroopas, hoidke teie läänepoolkeralt eemale, meie ei sega ennast teie asjadesse. USA presidendi Thomas Jeffersoni mõtet, et kaubelda võib kõigiga, liitu võib astuda väga selgetel tingimustel, selgeks ajaks ja selgeteks eesmärkideks. Mitte mingil juhul sõlmida ehtsalt igavesi liite, millega käivad kaasas iseeneslikud kohustused. Ja diplomaatilist susserdamist tuleks üldse võimalikult vältida.

Donald Trump peab seda kõike ju teadma – õppinud ja elukogenud meesterahvas ikkagi. Ta peaks mäletama ka Wilsoni üht põhjendust, miks USA peaks Euroopa enesetapus kaasa lööma: siis USA saab jalad rahuläbirääkimiste laua alla ja maailmarahu ühes üleilmse demokraatiaga oma tingimustel kehtestama hakata. Peaks ka teadma, et nii raskeid sõnu, kui USA iseseisvusdeklaratsioonile alla kirjutanud tegelased demokraatia kohta öelnud, pole ka kõige hullem diktaator tarvitanud. Francis Fukuyama jutt, et ajalugu saab otsa, kui kõik hakkavad vabameelseks ja demokraadiks, polnud, nagu vist peaks iga aastaga selgemaks saama, enamat kui mõttemäng, mida ei tasuks liiga tõsiselt võtta. Karl Marx kah mõtles, aga mõtted sattusid hullude kätte – edasi on teada.

Seega oli 7. aprill (6. aprill) kurjakuulutav päev. Kas ajaloo algus? Tervel 7. aprillil tundusid kõik muud uudised mulle tühised. Meenus üks kapikoristamine ja leitud vana kiri. Milles kaevati, kuidas kellegi sugulane on üks igavene kraade, joob, tõmbab ringi, muud tavalised patud. Eriliseks tegi kirja saatmise kuupäev templil: Leningrad, 21. juuni 1941. Kiri saabus Tallinna 23. juuni 1941. Sellist asja ei mõtle välja.

JÜRI PINO,

kirjanik

[fotoallkiri]    6. aprillil 1917 kinnitas USA Kongress USA astumise president Thomas Woodrow Wilsoni (vasakul) juhtimisel Esimesse maailmasõtta. Täpselt 100 aastat hiljem andis president Donald Trump käsu anda Süürias asuvate objektide pihta kogupauk, mille tagajärjeks võib olla Kolmas maailmasõda.

Jaga |