Vabariigi Presidendi 30. juuni otsus nr 671

07. juuli 2004


"Jätan välja kuulutamata Riigikogus 15. juunil 2004 vastu võetud "Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 121 muutmise seaduse".
Nimetatud seadusega tunnistatakse kehtetuks "Elamuseaduse" § 371 lõikes 2 toodud regulatsioon, mis sätestab, et kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud üüri piirmäär on piirmääraks ka kõigi samal haldusterritooriumil asuvate "Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse" §-s 121 sätestatud tagastatud eluruumide suhtes. Mõistetav on seadusandja tahe kõrvaldada kehtivas õiguses selle normiga kehtestatud kitsendused omandile, mis seavad eluruumide omanikud ebavõrdsesse olukorda ja on käesoleval ajal ebaproportsionaalne meede.
"Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 121 muutmise seadusega" tehtud muudatuste jõustumine nähakse ette alates 1. septembrist 2004. Kehtestatud tähtaeg ei ole kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 10 toodud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest tuleneva õiguskindlusega. Õiguskindluse järgimine eeldab, et uute regulatsioonide jõustamiseks nähakse ette mõistlik aeg, mille jooksul normiadressaadid saaksid oma tegevuse uutes oludes ümber korraldada. Vähem kui kahekuuline periood on selleks liiga lühike aeg.
Leian, et seaduse rakendumisel ei taga kehtiv sotsiaalhoolekande süsteem täiel määral õigust eluasemele, mis on sätestatud ÜRO "Inimõiguste ülddeklaratsiooni" artiklis 25, ÜRO "Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti" (RT II 1993, 10/11, 13) artikli 11 lõikes 1 ja mis tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse § 28 mõttest.
Omandireformi läbiviimisel aastate jooksul tekkinud probleemide lahendamine eeldab terviklike ja tasakaalustatud, omanike ning üürnike huvisid arvestavate abinõude väljatöötamist. "Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 121 muutmise seaduse" vastavusse viimiseks põhiseadusega, võimalike mõjude hindamiseks ja meetmete kavandamiseks teen ettepaneku Riigikogus seadust uuesti arutada ja otsustada.

Alus: Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107.
Presidendi kantselei avalike suhete talitus Kadriorus 30. juunil 2004

Teile,
end tõelisteks eestlasteks pidavad omanikud! Kus olite siis, kui praegustest sundüürnikest paljud pidid viie minutiga asjad pakkima ja loomavagunisse minema? Teile ei olnud isegi oma pere, kodu ja loomad, rääkimata kodumaast, olulised. Olite tõeliste argpüksidena Eestimaalt jalga lasknud. Et meie lapspoliitikud ja ebakompetentsed valitsused võtsid vastu maailmale erakordseid ja tagajärgedele mittemõtlevaid seadusi, ujusite nagu kangelased tagasi. Mõni teist ei teadnud isegi, kus talle kuuluv maja asub.
Ka minu vanemad pidid oma kodu juba enne sõda maha jätma ja Siberi poole teele asuma. Kahjuks mitte oma nahka päästvate argade koertena. Sealt invaliididena tagasi tulles leidsid nad eest sakslaste hävitatud kodu varemed. Kas olid minu vanemad süüdi, et saksa sõjaväes teeninud eestlased olid kõige julmemad oma kodumaal? Kas olid minu Siberis invaliidistunud vanemad süüdi, et nõukogude võim neile 1955. aastal ühe 15 aastat tühjalt seisnud, ilma akende ja usteta majalobudiku elamiseks andis? Oma töö ja vaevaga taastasid nad selle hävimisele määratud maja, istutasid õunapuud, marjapõõsad, ehitasid lauda ja sauna.
Mõne aasta eest ilmus kuskilt välja omanik, hakkas nõudma meeletut üüri, mis ei ole jõukohane isegi siis, kui ka õed-vennad raha kokku paneksid. Lõpuks olid need vanakesed sunnitud oma elutööna ligi 45 aastat ehitatud, hooldatud ja uueks koduks saanud majast lahkuma. Mis te, nn omanikud, arvate, mis tundega ma neid ridu kirjutan, kui üks teiesugustest omanikest tuli kamba nahktagides meestega minu 80-aastaste vanemate juurde ja andis, tõsi, viisakas vormis nädal aega oma kolu väljavedamiseks. Mis te arvate, mis tunne on meil, selles majas sündinud, selle remontimisega tegelnud ja seda 40–45 aastat oma koduks pidanud lastel, kui öeldakse, et me pole omanikud ja peame sellest majast lahkuma. Kas keegi vaevub arvestama, kui palju vaeva, tööd ja raha oleme sellesse majja nende aastatega pannud. Selle eest oleks vene ajal võinud kaks maja ehitada.
Nüüd pole meil midagi ja mitte keegi pole huvitatud meie kannatuste ja tehtud töö kompenseerimisest. Ja see toimub mitte sõja ja diktatuurse võimu ajal, vaid taasiseseisvunud Eestis. Eestis, mille nimel ka minu vanemad pidid üle elama õudused, mida teie, oma vara saatuse hoolde jättes välismaale põgenenud, ei oska ette kujutada.
Ei ole mingit tähtsust, kas president on punane, sinine, valge või must. Tähtis on, et ta on inimene ja hoolitseb oma riigi eest. Tähtis on, et ta arvestab ka nende inimestega, kes ei ole taasiseseisvumisega ootamatult rikkaks saanud ja kes ei oska nüüd olla tõeline peremees. Tähtis on olla inimene ja arvestada, et ka vaesed ja sundüürnikud ei ole sellises seisus mitte omast vabast tahtest.
EPLi internetikommentaar 30. juunist, päevast, mil president otsustas olla INIMENE.

Neile,
kes aga ikka veel aru ei saa, mis mõiste sundüürnik taga peitub, soovitab Kesknädal lugeda kellegi Inseneri kommentaari Delfist:

Jumala õige otsus. Esimene samm erastamisega kaasnenud sotsiaalse ebavõrdsuse likvideerimiseks on tehtud. Nüüd tuleb teha veel järgmised sammud.
1)Kuna kõik ei saanud ühtviisi erastada, siis tuleb tühistada erastamine täielikult. Kes tahab oma korterit seejärel uuesti erastada, peab ostma selle riigilt turuhinnaga. Kui ise ei jõua osta, siis läheb oksjonile. Ostja on kohustatud eelmise omaniku üürilisena sisse jätma, kuid üüri piirmäära pole.
2)2) Kõik, mis tagastati, tuleb uuesti konfiskeerida ja enne uuesti ei tagastata, kui endiste omanike järeltulijad on tasunud kõik omandil kunagi lasunud kohustused, samuti ka hoolduskulud, mis on riik ja üürnikud on kulutanud omandi säilimiseks.
3)Kui tagasisaaja pole suuteline asjaga kaasnevaid kulutusi tasuma, siis samuti oksjonile ...

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)