MÕISTLIK KÄIK: Rüütli esindaja Moskvasse

TOOMAS ALATALU,      23. jaanuar 2002


Välisministeeriumis ja tema häälekandjas vallandunud hüsteeria seoses Venemaa suursaadiku edastatud sõnumiga, et president Arnold Rüütel võib saata oma esindaja Moskvasse visiiti ette valmistama, tuletab meelde Eesti sotsiaaldemokraatia ühe varasema juhi ja Riigikogu väliskomisjoni esimehe sõnu jaanuarist 1993: “Kuna Venemaa pole tunnustanud kehtivat Tartu rahu järgset maismaapiiri, peame käituma temaga täiesti ühepoolselt, igasuguse diplomaatiata. Soome puhul peab olema korrektne.” (Hommikuleht, 11.01.1993).

Olime “kõvad” poisid siis ja kipume olema ka praegu. Venemaa on ikkagi suurriik ja seal kehtivad omad tavad, mida Eestil tuleb pigem arvestada kui neist käigult keelduda.
Mul on heameel, et kohtudes detsembri keskel Vabariigi Presidendiga, juhtisin tema tähelepanu just sellele, et tuleb läbi mõelda, kellega ta Moskvasse läheb, ja kirjeldasin talle Kremlis kõneluste pidamisel kasutatavaid erinevaid kombinatsioone. Välisministeeriumi dikteeritud kaadripaigutust arvestades võis eeldada uudist Moskvalt. 8. jaanuaril see tuli. Pealegi on Eesti-Vene suhted olnud erakorralised ses mõttes, et seitse aastat pole riigijuhid kohtunud, mis eeldabki teistsugust lähenemist.
Välisministeeriumi hädakisa põhjus on lihtne – noorhärrad kardavad oma monopoli kadumise pärast. Mõistagi ei tehta midagi neist mööda minnes, nendega konsulteerimata ja neid informeerimata, ent kole küll – kui president nimetab oma esindaja, siis tuleb tunnistada, et peale EÜSlaste jagavad välispoliitikat teisedki.

Ilvese 1998. aasta apsakas

Huvitav on asja juures, et viidatakse mitte seadustele, vaid tavadele. 12 tundi pärast Arnold Rüütli valimist presidendiks oli välisministeeriumi anonüümne esindaja kärme kuulutama, et tava kohaselt saab presidendi välispoliitiline nõunik olla vaid välisministeeriumi töötaja.
Nüüd siis kuulutab juba välisminister Ilves, et presidendi eriesindaja nimetamine rikkuvat diplomaatilist tava (Eesti Päevaleht 17.01). Kummaline lugeda, sest esiteks on need tavad piisavalt paindlikud ja teiseks on Eesti välisministeeriumi osalusel rikutud märksa tõsisemaid tavasid.
Üheks neiks, et mitte nimetada – reegliks - on kindlasti valitsustevaheliste komisjonide juhtimine võrdsel tasemel. Sellest ka mõiste – kaasesimehed. Suhetes Venemaaga on sellest kinni pidanud kõik riigid … peale Eesti. Võib kindel olla, et just välisminister Ilvese soovitusel (just Ilveselt pärinevad kõik tolleaegsed Eesti välispoliitiliste sammude teoreetilised põhjendused nagu geopoliitika mittekehtimine jmt) otsustas peaminister Mart Siimann 1998. a võtta enda peale Eesti-Venemaa valitsustevahelise komisjoni juhtimise, ehkki vastaspoolt esindas vaid asepeaminister.
Esimesel pilgul oli otsus õige ja kasulik, sest nii USA ja Euroopa suured kui ka Venemaa olid meelitatud – näete, kuidas Eesti püüab! Antud hetkel oli Eestil ka selge liidripositsioon lõunanaabrite ees. Aasta hiljem tõstis Euroopa Liit aga naabrid Eestiga ühele pulgale ja veel pisut hiljem selgus, et väljakäidud trump Venemaa suhtes ehk propagandistlik hetkekasu võib pigem osutuda takistuseks. Alles nüüd hakati mõtlema sellele, et peaministri puhul on oluline ka vastuvõtmine või mittevastuvõtmine oma päriskolleegi poolt.
Tuletaks meelde Mart Laari ärajäänud Moskva visiidi puhul tekkinud võimalust – ta võib pidada läbirääkimisi asepeaminister Matvijenkoga, ent ei pääse peaminister Kasjanovi jutule. Polnud ju juhus, et Laari-Matvijenko kohtumine kavandati Peterburi, sest Venemaa peaminister istub Moskvas. Kui riikide suhetes on probleeme, siis tuleb mõelda tõsiselt sellele, et n-ö ebavõrdsete kohtumiste kõrval oleks ka võrdsete kohtumine.

Rüütli esindajaga riski pole

Eesti 1998. a otsuse ühepoolsus ja selles sisalduv risk said ilmseks niipea, kui Läti-Venemaa ja Leedu-Venemaa valitsustevahelised komisjonid, mida juhitakse võrdsel tasemel, jätkasid kontakte. Tuleb muidugi lisada, et ükski Balti riikide ja Venemaa valitsustevahelistest komisjonidest pole veel midagi suurt korda saatnud. Samas on selge, et oma otsust komisjoni kaasesimehe osas tehes pidas Eesti õigeks ja võimalikuks rikkuda kehtivat diplomaatilist tava.
Täpselt samamoodi tuleb läheneda president Rüütli esindaja määramisse, millel erinevalt peaministri ja koos sellega ka riigi prestiizhi löögi alla panekust puudub igasugune risk.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)