Häbiväärsed teed Tartus ja mujal üle Eesti

Võsastunud piirkondi on küll vähem, sest valdavalt tegutsevad maal suurtalunikud. Koole on palju suletud ning uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse põhjal suletakse neid veelgi. Midagi on riigis väga valesti läinud ja selles kedagi personaalselt süüdistada on raske, kuid selge on see, et valitsuse praegune tegevus soosib kurva vaatepildi süvenemist.

Tartus teede olukord ei parane

Meedia on võtnud mainekujunduses uudse rolli - teeaukudest rääkimine on muutunud olulisemaks teemaks kui nälgivad lapsed, väljasurev maaelu, madalad palgad või kõrged maksud. Tõde on riigijuhtidele lihtsalt liiga valus. Elektrihinnast, kodukuludest ja reformidest pole paslik rääkida, nii püsitaksegi teeaukude juures.

Teedeehituses kehtivad kindlad standardid, nõuded ja normid. Kui vastvalminud tee aasta või kaks hiljem juba remonti vajab, vihjab see ehitusnõuete räigele rikkumisele või lausa eiramisele.

Teeseaduse 16. paragrahv sätestab, et kolmveerand kütuseaktsiisilt kogutavast rahast läheb teede hoolduseks ja remondiks. On aga tõsiseid kahtlusi, kas see raha ikka teedesektorisse liigub. Igal juhul tuleb omavalitsuste hallatavatele teedele riigimaanteedega võrreldes ca 10 korda vähem raha.

Paljudel üle Eesti on pinnuks silmas Tallinna ühistransport ja Tallinna teeaugud. Põlise tartlasena julgen väita, et Tartu teed ei ole sugugi paremad. Olen ülesvõtteidki teinud. Aastast aastasse on lubatud panna Tartu linna kruusakattega teedele kõvakate, kuid seda pole tehtud. Linnaserva ehitatakse suure tuhinaga Idaringteed, samal ajal on peamistel magistraalidel ning väiksematel teelõikudel linnas ohtlikke ja ebamugavust tekitavaid auke. Neis lõhub iga päev tuhandeid inimesi oma neljarattalisi sõpru. Esineb auke, kus linna mitte tundev inimene oma auto karteri võib katki sõita, näiteks Kartuli tänaval Supilinnas. Linnajuhid on Idaringtee ehituse tõttu oluliselt vähendanud linnasiseste sõiduteede remondiks mõeldud vahendeid. Muutust teede olukorras sel aastal ei tule, olukord Tartus ei parane.

Kas raharaiskamisel on mõtet?

Elades aastaid Tartus, olen näinud seda, kuidas peale üht jaanuarikuist lumetormi jõudis esimene lumesahk Annelinna kolm päeva hiljem. Alles siis sai enamik autosid korralikult liikuma, enne sõitsid vaid kõrgemat sorti masinad. Kergliiklusteedki on kehvalt puhastatud ja seda suurem on jalakäijate trots linnavõimude suhtes.

Eriti kurvastab, et viimasest suuremast lumesajust on möödas nädalaid, kuid ikka on Tartus tänavaid, kus lumevallide kõrgus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele. Seadus näeb ette valli kõrguseks kuni 70 cm. Need on ohtlikud ristmikud, kus tõesti ei ole märgata kõrvalt tulevat sõidukit. Võib vaid rõõmu tunda, et autojuhid on mõistlikud ning suuremaid õnnetusi pole juhtunud. Üht sellist kohta saab näha ka kõrvaloleval pildil.

[fotoallkirjad] TARTU LINNAISADE TEGEMATA TÖÖ:

Kesk tänava ohtlikud lumevallid ristmikul.

Kartuli tänava karteripurustaja.

Fotod: Peter Väliste

[esiletõste]

Teeaukudest rääkimine on muutunud olulisemaks teemaks kui nälgivad lapsed, väljasurev maaelu, madalad palgad või kõrged maksud. Tõde on riigijuhtidele liiga valus.

SILVER KUUSIK, Tartu linnavolikogu liige

Jaga |