Tundsin end sünnimaal võõrana

LEO JAAGO,      23. märts 2005


Olen sündinud Tartu linnas. Kool jäi lõpetamata, sest sõda jõudis enne Tartuni ja ma võtsin relva, kui olin alles viisteist aastat vana.

Seitsmeteistkümneselt tegin läbi Dünaburgi (Daugavpilsi) lahingud, kuuludes 37. politseipataljoni. Pataljon tuli tagasi Eestisse ja viidi mõni nädal hiljem Tartu rindele, kus võtsime koos soomepoistega osa viimasest vasturünnakust Voldist Emajõe kaldale. Lahing lõppes Övi küla all.
19. septembril 1944. a algas sealt suurem taganemine. Taganesime öösiti, päeval hoidis üksus teid lahti. Lahkusime Eestist üle Karksi-Nuia 24. – 25. septembril 1944. a.
Pärast lühikest puhkust viidi meid Riia rindele. Riiast lahkusime 5. oktoobril meritsi Gotenhaveni (Poolas)ja sealt edasi Neuhammerisse Sileesias, kus üksus laiali saadeti. Mina ja mõned mu vanad lahingukaaslased kuulusime nüüd 46. rügementi. Rügemendiülem oli kolonel Rebane. Jaanuaris läks üksus Oppelni rindele Sileesias. Ma sain Karbischau küla all jalast kergelt haavata. Olin mõne nädala haiglas ja seejärel saadeti mind Taani. Enne kui sõda lõppes, olin aga jälle tagasi Eesti Diviisi juures.
Edasi käisin läbi Tšehhi „põrgu", põgenesin venelaste vangina, ujusin üle Elbe jõe ameeriklaste juurde ja põgenesin veel kord venelaste eest. Viimaks said mind kätte inglased. Järgnesid Hannoveri vangla, vangilaager Uklei järve ääres Saksamaal, Belgia ja lõpuks vabadus. Göttingen. Fürthis töötasin ameeriklaste riidelaos. Veel kord Göttingen. 1947. aastal lahkusin ümberasujate laeval Saksamaalt Austraaliasse.

Vabatahtlikult sõtta

Bonegillast Lääne-Austraalias suunati mind metsatööle, kus pidin töötama kaks aastat. Minu töökaaslased leedulased pidasid vastu ainult kaks kuud ja lasid jalga. Olin metsatööl üle poole aasta, kuid siis lõin sellele käega ja läksin Sydneysse. Leidsin tööd kanafarmis ja hiljem nahatööstuses.
Ühel hommikul tööle minnes nägin suurt plakatit SÕDA. Põhja-Korea oli tunginud kallale Lõuna-Koreale. Jätsin sel päeval tööle minemata ja panin oma nime kirja Korea sõtta minejana. Tegin läbi arstliku läbivaatuse ning mulle teatati, et mind kutsutakse välja kolme-nelja nädala pärast – seega veel aastal 1950.

Vietnamis oli mul sõduriõnne

Pärast viit aastat rügmenti 1 RAR olin nüüd kapral ja jaoülem. 1965. aastal ülendati mind seersandiks ja saadeti Canugra d˛unglisõja kooli väljaõpetajaks. Paar kuud hiljem läks minu rügement 1 RAR Vietnami sõtta. Siis hakkas tulema surmakuulutusi – minu jao üle võtnud poiss jäi kadunuks, kuulipildur sai surma ja esimene luure sai haavata …
1966. aastal andsin sisse palvekirja, et tahan minna Vietnami. Ja oma neljakümnendal sünnipäeval istusingi lennukis teel Vietnami. Tegin kaasa mõnes raskes lahingus ja sama aasta lõpul oli mul selge, et ameeriklased seda sõda ei võida. Neil ilmselt puudus plaangi, kuidas tuleks sõda võita. Jõudsin tagasi Austraaliasse enne jõule.
Viibisin diviisi peakorteris Brisbane'is kaks aastat ja esitasin jälle palvekirja sooviga minna tagasi Vietnami. 1971. aastal lendasingi uuesti Vietnami, kuuludes nüüd eliitüksusesse Australian Army Training Team Vietnam. Algul olin nõuandja Dat-Do omakaitsekompaniile, siis saadeti mind Binh-Ba alevisse, kus nõustasin kolme kohalikku kompaniiülemat ja veel omakaitserühmi külades.
Lahinguid oli üsna palju, kuid minul oli sõduriõnne. Sain siiski ühel helikopterirünnakul vigastada ja viibisin paar nädalat haiglas. Arstid tahtsid mind tagasi Austraaliasse saata, kuid ma ei olnud sellega nõus. Teenisin oma aasta ära ja lendasin alles siis tagasi. Lahkusin sõjaväest 1979. aastal tervise pärast – käed ja jalad ei tahtnud enam sõna kuulata.

Oma saatuse üle ei nurise

Eraellu jõudnult hakkasin Eestist otsima oma sugulasi ja koolivendi. Leidsin venna Tartust, kes aga kahjuks suri kopsuvähki 1987. aastal.
1992. aastal olin teel kodumaale. Muidugi ei jätnud ma käimata Tartus, kus otsisin tuttavail tänavail oma noorusmaad. Tallinnas huvitus minu elukäigust Eesti Raadio. Käisin toimetaja Lembit Lauri palvel kahel päeval Raadiomajas mälestusi rääkimas, mis hiljem viie pikema saatena kuulajateni jõudsid. Sõitsin Övi külla, kus kunagi löödi raskeid lahinguid. Neist oli möödunud 48 aastat. Kui kõndisin sel lahinguväljal, kuulsin jälle kahurimürinat ja pihtasaanud meeste karjumist. Ma ei tea, kas kõrvalised märkasid, et mu jalad värisesid väheke.
Kõndisin ringi oma sünnimaal, kuid tundsin end võõrana. Inimesed, kellega tänaval rääkisin, olid küll lahked ja viisakad. Viibisin sünnimaal 25 päeva, kuid tundeid justkui ei olnud.
Nüüd elan oma naisega vaikset elu. Olen üks paljudest Vietnami sõja veteranidest. Mõni joob liiga, mõni elab metsas, mõni on valinud endale eraku elu nagu minagi.
Sõpru mul ei ole – nad langesid kas Eestis, Lätis, Oppelnis, Tsehhimaal või Vietnami sõjas.
Mina oma saatuse üle ei nurise. Kõike olen teinud vabatahtlikult ja ma ei saa ega taha kedagi süüdistada. Tänan vaikselt Jumalat, et minu juhatuse all ei kaotanud ükski austraallane oma elu.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)