Ausammas eakatele Vabaduse väljakule!

Aleksander Reben,      15. detsember 2004


2004. aasta 10. märtsil ja 14. aprillil Riigikogus vastu võetud vananenud, 1964. aasta sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimise ja kogumispensioni seadustega lõppes teise Eesti vanaduspensionäride „pensioni" (sisuliselt elatusraha) ja Eesti keskmise palga suhtarvu pideva lahjendamise epopöa üks järjekordne etapp.
Nimetatud seadused said heakskiidu kõigilt saalis hääletusest osa võtnud riigikogulastelt. Solidaarsus missugune, kui on vaja pügada eakaid!
Teise Eesti pensionäride elatustaseme taandarengu põlistamine jätkub rafineeritud võtetega, esmajärjekorras poliitasotsiaalidest supermeistrite käe all valmiva 2005. aasta riigieelarvega, mis olevat hea vahend eakate inimeste vitaalsuse tõstmiseks, nagu arvavad eelarve eelnõu autorid.
Teen riigiisadele otstarbeka ettepaneku: aeglase väljasuretamise asemel hakata reformima vanureid sundkorras Rahumäele ja Pärnamäele, vähemalt nii palju, et Toompea oleks piketivaba.
Viimasel ajal on Eestis tekkinud sammaste ehitusbuum. Neid tahetakse püstitada kõigile ja kõikjale, kuid on unustatud eakad inimesed. Praktiliselt sundvõlausaldajateks represseeritud teise Eesti vanaduspensionärid, kes on pikka aega – 40 või enam aastat – maksnud riigile makse, üle kümne aasta saanud pensioni asemel nigelat elatusraha ja pidanud sunddieeti, tänu millele Eesti majandus sai jalad alla, on ära teeninud vähemalt ühe ausamba (1. sammas on näiline!)
Teen teise ettepaneku: püstitada julma sotsiaalpoliitika ohvrite, teise Eesti vanaduspensionäride auks Tallinna kesklinna soliidne ausammas mustast graniidist ja kaunistada murtud rukkilillega.
Valitsus või sotsiaalministeerium võiks sellel teemal konkursi korraldada.
Ei saa märkimata jätta fakti, et kui eduka Eesti vanaduspensionifondi osakaal SKPst vastaks Euroopa Liidu keskmisele Eurostati näitajale – 12,5% meie praeguse 4,8% asemel, siis oleks vahe päris suur – 7,7%.
Nii et eduka Eesti eakate pensionäride pügamise (ehk sotsiaalmajandusliku represseerimise) efekt (arvestades 2002. aasta SKP suurust 116 mlrd krooni) võrdub: 116 x 0,077 = 8,9 mlrd krooni, mis on välismaa abist kordades suurem.
Vaatamata muinasjutulisele kokkuhoiule teise Eesti vanaduspensionäride arvel tundub riigiisadele ikka, et kokkuhoidu peaks veelgi suurendama.
30. septembril teatas sotsiaalminister Marko Pomerants Tallinna Kolmanda Nooruse Rahvaülikooli kuulajatele, et stabiliseerimisfondi on kogutud 1,7 mlrd krooni vanaduspensioni „ülelaekumisest". Milleks seda summat tarvitatakse? Kas on karta lähitulevikus eakate inimeste massilist sundeutanaasiat? Praegu ei vasta Eestis Euroopa nõuetele ka matusetoetus.
Teen kolmanda ettepaneku: ülelaekunud vanaduspensioni summadest moodustada euroopalik matusetoetuse fond. Arvan, et pika tööstaazhiga eakaid inimesi peaks ikka euroopalikult matma.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)